Võib-olla on see Palamuse etapp, mis ei kestnud tervet ette nähtud aastatki, 96 aastaseks elanud mehe elust niivõrd lühike, et sellel polekski nagu mõtet peatuda. Kuid Johan Kõpu mälestustele ja kaasaegsete meenutustele tuginedes võib öelda, et selleks hetkeks olid tal olulised valikud tehtud, printsiibid kujunenud ja maailmavaade selge. Just sellel taustal arenevad väga huvitavalt suhted kahe erinevas vanuses, erinevate kogemuste ja hoiakute ning erinevast rahvusest inimese vahel.
Kolga-Jaani kirikuõpetaja Villem Reiman oli Johan Kõpus ajaloohuvi ärataja ja ta tahtis väga, et Kõpp jätkaks oma tegevust Postimehe toimetuses. Johan Kõpp aga oli endas otsuse teinud ja ütles, et poliitikameheks hakkamiseks tavalises mõttes puuduvad tema vaimses olemises ja hingelaadis vajalikud eeldused ja mõtted. ?Sa tahad siis minna maale, kirikumõisa hapnema?? Need olid karmid sõnad Villem Reimani suust, kuid nendest sõnadest võib välja lugeda kõrget hinnangut ja kahjutunnet, et Johan Kõpp tööst ajakirjanikuna loobus. Postimehe peatoimetaja Jaan Tõnisson oli just valitud Vene riigiduumasse ja toimetus vajas Johan Kõpu sugust meest.
Kuid Johan Kõpp valis teise tee. Ta oli selleks ajaks lõpetanud Tartu Ülikooli ja sooritanud edukalt konsistooriumi eksamid Riias. Et ta lapsepõlves tahtis saada kooliõpetajaks, oleks ta parema meelega prooviaasta Pärnus veetnud, ühendades seda just usuõpetaja tööga kohalikes poeglaste ja tütarlaste gümnaasiumides, kuid kindralsuperintendent Th.Gaehtens arvas teisiti. Johan Kõpu mälestustes on toodud väited, millele otsustaja tugines.
*maakoguduses vana ja vilunud õpetaja juhatusel võib ennast paremini koguduse ellu sisse töötada
*praost Sielmann vana ja haiglasena vajab tungivalt abi
*mina(otsustaja) olen praost Sielmannile oma sõna andnud, et teie Palamusele lähete ja ma ei või seda murda
*te lähete Palamusele või te ei asu üldse prooviaastale?
Johan Kõpp pidi lõpuks nõustuma, lootes samal ajal, et Palamusel jääb siiski rohkem vaba aega ja ta saab ennast pühendada usuteaduse kandidaadi kirjale, olles siin Tartule lähemal ja vajalik kirjandus käepärast.
Palamusel teenis praostina Burchard Georg Sielmann. Mees, kes oli Kõpu saabumiseks truualamlikult 30 aastat kogudust teeninud, oli vana ja tal oli tervisega probleeme, eriti südamega. Avatud oleku ja mõttevahetusele aldis Johan Kõpul oli alguses raske praosti harjumusi omaks võtta. Temale näiteks üldse ei meeldinud, kui keegi küsis, kuidas midagi teha, kasvõi tema enda poolt antud korraldustes. Johan Kõpp püüdis teha kõike nii, nagu oskas, ja vanahärra näis sellega leppivat. Korda armastava inimesena soovis Johan Kõpp kiriku arhiivi korrastada, kuna selles süsteemituses oli võimatu ühtegi kirja või korraldust üles leida. Sellele ideele oli praost kategooriliselt vastu ja ütles, et jäägu kõik nõnda, nagu on, sest tema olevat selle korraga harjunud. Maarja-Magdaleena õpetaja Neppel, kes ka kunagi prooviaasta Palamusel oli läbi teinud, ütles Johan Kõpule kohtumisel õpetlikud sõnad ? ärge oma seeniorilt õppige seda, kuidas kirikuraamatuid pidada. Meetrikaregistrisse kirjutamine oli praostil õige iseäralik ja valmistas talle endalegi tihti peavalu ja probleeme. Kaua aega kõneldi näiteks praostiga juhtunud lugudest kõige kentsakamat. Mees tuli praosti juurde tema jaoks olulise asja pärast. Kui praost mehe ära kuulas ja raamatu lahti lõi, vaatas ta mehele üllatunult otsa ja hüüdis etteheitvalt: ?Aga sina oled ju surnud!? Kui mees sellele vastu vaidles, vastas praost pahaselt: ?Aga no raamatus seisab nii.? Neid ?seismisi? oli teisigi ja neist räägiti lähemal ja kaugemal naljakaid lugusid.
Johan Kõpp oli hea laulja, praost Sielmann aga ei laulnud sugugi. Õige varsti soovis kogudus, et liturgia laulaks just Johan Kõpp. Kuid Johan Kõpp ei kasutanud laulumehe eelist, et pöörata koguduseliikmete südamed enda poole ja ta keeldus kogu Palamusel veedetud aja jooksul kategooriliselt liturgia laulmisest. ?Üldiselt püüdsin ma instinktiivselt hoiduda tegemast midagi sellist, mis võiks vanahärra kuidagi ebasoodsasse valgusesse asetada ja tunduda demagoogiana enesepopulaarsuse huvides,? kirjutab ?Mälestuste radadel? Johan Kõpp. Praostile tegi meelehärmi noore mehe lai huvidering. Koos Johan Kõpuga saabus Palamusele ka tellitud Postimees ja see tuli praosti postitaskusse. Tolleaegne Postimees oli aga edumeelsete ja rahvuslike ärkamisideede kandja. Parema meelega oleks vanem kolleeg kuuma roopi käes hoidnud kui seda lehte. Alati viskas ta ajalehe käest sõnadega: ?Sähke, siin on teie ajaleht.?
Kui mõttevahetus tikkus umbe minema, siis tavatses Kõpp selle lõpetada lausega ?Minu seisukoht on küll koguni teine.? Ega vastus ei jäänud tulemata. ?See on enesestmõistetav. Mina olen vana mees, teie olete noor ja algaja. Oleks ju täiesti ebaloomulik, kui teie mõtleksite samamoodi kui mina.? Pikkamisi kujunev vastasseis lahvatas ootamatult, kui praost leidis, et noor kolleeg loeb Wilhelm Wundt?i, saksa filosoofi ja psühholoogi, esimese eksperimentaalinstituudi rajaja, raamatuid. Loeb autorit, keda suurte ja mitmekesiste teadmiste pärast nimetati ?moodsaks Aristoteleseks?, uurib tema filosoofilist süsteemi. Praost pidas teda aga ?negatiivseks autoriks?. Hullem veel, tema arvates segas see lektüür praktikanti õigel sissejuhatusel õpetajaametisse. Sellised negatiivsed autorid ja raamatud aga raskendavad ja koguni takistavad tema praostiülesande täitmist? Johan Kõpp püüdis rahulikult selgitada, et ta on ikka selle päevakorra järgi käinud, mis prooviaastale asumisel praosti poolt ette pandi. Teenistustest ja muudest kohustustest vaba aega sisustab aga Kõpp oma äranägemise järgi. Kuna tal on teaduslikud huvid, siis loomulikult proovib ta neid võimaluse piires rahuldada ja sel alal edasi töötada, sellepärast ongi vaja tunda mitmelaadilist kirjandust, küsimata praosti käest, kas tema arvates on mõni teos positiivne või negatiivne. ?Seesugune töötamine on minu kohus ja õigus ja seda õigust ei või ma lasta endalt ära võtta,? vastas Kõpp ikka rahulikult. See häbematu ülestunnistus ajas praostil hoopiski kopsu üle maksa ja ta kordas vahetpidamata, et sellisel juhul ei saa tema noore õpetaja kujunemise eest vastutust võtta ?
?Teie ei saa minu eest vastutada, mina ei või ega taha loobuda oma vabadusest teadusliku kirjanduse kasutamisel, nõnda on siis kõige parem, et mina sellest oma järelduse teen ja juba täna siit lahkun,? võttis Johan Kõpp mõttevahetuse kokku ja lahkus toast, paludes enne seda praostilt veel hobust, et õhtusele rongile jõuda? Selliseks häbematuseks praktikandi poolt polnud praost Sielmann valmis. Millest ta pikka aega oma toas mõtles, ei tea keegi. Siis tuli aga praost leppima, kaks kommi taskus. ?Kogu see lavastus lõi minus õige iseäraliku meeleolu, milles äraminekule oli raske mõelda,? meenutab Johan Kõpp.
Kõik, kes Palamusele praktikale lähetati, teadsid praosti nõrkust rakendada praktikante kehaliselt tööle, mida majapidamises ikka ette tuli. Johan Kõpp meenutab, et tema ei kavatsenud seesuguseid töid prooviaasta ülesannete hulka lugeda ja praosti küsimusele, et kas tema armastab ka puid lõhkuda, vastas ta otsekoheselt: ?Võib-olla, kui mul ükskord oma puud on.? Nii vastas mees, kes oli enne Palamusele tulekut endale selgeks mõelnud, et kirikus eneses peab tekkima teatav muhenemine, mis lõpuks kasvab uut elu sünnitavaks jõuks. Enne Palamusele tulekut oli ta matnud oma õpetaja Jakob Hurda. Kas aimas Johan Kõpp juba siis, et tema õlgadele langeb inimeste hingelise ja vaimse harimise raske koorem? See on aga Eesti ülesehitamine seestpoolt. Kogu Palamusel viibimise ajaks jäid Johan Kõpule meelde praosti sõnad esimese jumalateenistuse hommikul. ?Ah, armas kandidaat, mina ei ole päris terve. Pidage üksinda kogu see jumalateenistus.? See oli väljakutse. See oli katsetuste algus? Septembris oli Kõpp Pärnus ja kahe aasta pärast juba Laiusel õpetaja.
Minul oli see lugu juba valmis, kui lugesin viimasest ?Jõgeva valla teatajast?, et 30. märtsil on plaanis viia Kuremaal läbi ajalookonverents, mis pühendatud valla 140. aastapäevale. Lugesin õhinal konverentsi pakutavaid teemasid ja jäin nukraks. 20 aastat kirikuõpetaks olnud, hiljem peapiiskopiks tõusnud Johan Kõpp ei ületa organisaatorite arvates ?uudise künnist?, et temast kõnelda kui eesti vaimuliku elu korraldajast ja hooldajast, kultuuritegevuse organiseerijast, uurijast, aja- ja kultuuriloolasest? Mõtlesin, et kas tõesti jääb Rein Ruutsoole õigus, kui ta kirjutab Lundis 1953. aastal ilmuma hakanud Johan Kõpu neljaköitelise ?Mälestuste radadel? sissejuhatuses, et paradoksaalsel kombel ongi Kõpu olulisus olnud põhjuseks, miks tema mälestus on sõjajärgsete põlvkondade ajaloomälust välja tõrjutud. Johan Kõpp oli kandvalt tugev just niisugustes organisatsioonides ja perioodidel, millest polnud aastakümneid kombeks positiivselt kõnelda. Kas tõesti on harjumusel nii kõva jõud, et toimib isegi iseseisvuse taastamise 16. aastal? Olen kindlalt seda meelt, et Johan Kõpust on vaja eriti praegu hoopis enam kõnelda, kõnelda tema mälestustest sellest põlvkonnast, kelle õlgadele langes tegelik ettevalmistustöö omariikluse loomiseks.
Samas loodan, et järgmisel aastal kavandatava järjekordse Laiuse kuningliku lumelahingu eel peatuvad ?vaenutsevad pooled? hetkeks mälestusseisakuks ja pühendavad selle hetke ühelt poolt Johan Kõpule, Eesti Asutava Kogu liikmele, kes 80 aastat tagasi valiti Tartu Ülikooli rektoriks. Teisalt peaks austama rootsi sõjameeste kõrval ka halli vammuse kandjaid, ?maamehi?, kes küll olid sunnitud alandlikult valitsejaid, härrasid ja prouasid kummardama, aga kes oma südame salakambris on olnud ustavad ja hoolikalt talletanud vaba inimese enesest lugupidamise ja uhkusegi. Usun, et need väärtused väärivad austamist ja neid ei tohi unustada.
ANTS PAJU
