Peremees Ülo Timusk pole näinud põhjust kelkimiseks, et omal ajal on Piibaril külas käinud president Konstantin Päts ning hilisemal ajal ka Lennart Meri, Heino Lipp jt; et sellest kodust on aegade jooksul võrsunud professoreid, õppejõude ja tuntud spetsialiste nii Eestimaale kui Ameeerikasse, et esivanemate hulgas on olnud kohaliku seltsielu eestvedajaid jms. Küll aga võib ta varjamatu uhkusega näidata nii ema- kui isapoolse suguvõsa uurimusi, millest üks ulatub 1640., teine 1710. aastasse, ning avaldab siirast heameelt selle üle, et just Piibari põliskodu tähendab endiselt väga palju neile, kellel siin juured ning et kõik ta enda neli last samuti seda kodu oluliseks peavad. Piibari peremees on kindel, et kõige olulisemaid väärtusi kantakse siin ilmas edasi südame ja vaimu kaudu ning kui kodu vaim on tugev, on inimese jalgealune ja seljatagune ka kindlam.
Osaraamat ühes, ohjad teises käes
Piibari praegune elumaja on 1932. aastal Ülo vanaisa ehitatud. Uus maja sai tollal kõrgete lagedega, et oleks õhku. Palju endisaegseid mööbliesemeid on praegugi alles ja kasutusel ? kapid, lauad elutoas ja köögis, üks neist kunagi naaberküla tisleri tehtud jne. “Kuidas kellelegi, aga meile meeldib, et on ehtne taluhõng,” ütleb perenaine Liisi. ?Meil on ikka asju ja mälestusi hoitud, neil on ju oma tähendus,” tunnistab Ülo. Nii on aidas külimitud ja hobuseriistad, sirbid, linatöötlemise vahendid jm. Omade jaoks kõnelevad nad paljust. Nagu vanaema tehtud lipp, mis suurte pühade ajal välja võeti; fotod erinevatest aegadest ning sündmustest. Piltide, kirjade ja paberite kaudu on Üloni jõudnud mõndagi sellest, millest omal ajal suurt ei räägitud, sageli ei juletudki rääkida. Ka kunagisest president Pätsi külaskäigust sai Ülo just piltidelt teada. Et vanaema Marie Timusk oli kohaliku maanaiste seltsi esinaine, siis polegi ehk presidendi külaskäiku imeks panna. Maanaiste seltsi arveraamatutest saab praegugi tollastest ettevõtmistest aimu. Alles on ka naaberkülas Neanurmes tegutsenud Ööbiku seltsi arveraamatud ja muud paberid. Ülo isa Paul juhatas seal näitemängutegemist. “Seltsi maja on praegugi alles, Neanurme bussijaama juures pikk madal paksude seintega hoone. Ümberkaudsetest küladest käidi kokku. Tehti pidusid ja käidi mujalgi rahvamajades esinemas,” teab Ülo. “Ega talutöö siis sellepärast kannatada tohtinud. Tahtmine pidi ikka suur olema. Isa oli hoidnud ikka ühe käega hobuse ohje ja teises käes näidendi osaraamatut.”
Tükike ajalugu
Niimoodi on Piibaril ühtlasi ka mõnda ümbruskonna ajaloost tallel. Ülol on hea meel praeguse Lustivere külaseltsi tegemiste üle. Eks see ole ju kunagise Ööbiku seltsi traditsioonide jätkamine. Külaseltsi eestvedajad on käinud Ülo juures ka seltsi ajalugu uurimas. Vahel tuleb Piibarile teisigi asjahuvilisi, kes ajaloo ja endisaegsete tööriistade vastu huvi tunnevad. Kord tuli näiteks üks grupp Lustivere koolist jalgrattamatkale, kellele Ülo pidas omamoodi kodulootunni talutöödest ja Tõrenurme küla ajaloost.
“Tõrenurme külas on ju peaaegu kõik põlistalud, paljusid kunagisi talusid küll enam pole. Meil on selline tüüpiline sumbküla: majad kobaras koos ja põllud eemal nagu lilleõied. Omal ajal tuldi Mulgimaalt siia talusid ostma. Ka minu emapoolsed esivanemad Ördid on Viljandimaalt Sürgaverest pärit, isapoolsed on Aidust Timuski talust,” teab praegune Piibari talu peremees.
Haridus ajast aega hinnas
Timuskite suguvõsa uurimusest selgub ühe huvitava faktina, et tervelt kakssada aastat järgemööda on järeltulijad olnud ainult meessoost. Esimene tütarlaps on ilmavalgust näinud alles 1968. aastal. Pärast seda on hakanud ka tüdrukuid sündima. Ülo ja Liisi peres on aga kolm tütart ja üks poeg.
Haridus tundub olevat suguvõsas au sees ajast aega. Nii, nagu kasvasid siin kunagi kolmekesi Ülo isa Paul ning ta vennad Evald ja Karl, oli ka järgmises põlves kolm poissi: Ülo, Jaak ja Toomas. Teada on, et iga järgneva põlve isad on pidanud hoolega mõtlema, kelle kätte talu edasi jätta. Et hea hariduse on saanud enamasti kõik, on taluasjade ajamine püütud anda ikka eelkõige selle poja hooleks, kelles nähtud enam maalähedust.
Ülo isa üks vendadest lõpetas Tartu Ülikooli, teine tehnikumi ja sai kõrgele ametikohale. Onu Evaldi viis saatus välismaale. Tema oli see, kes keerulistel aegadel Eesti haritlaste välismaale põgenemist organiseeris. Eestisse jäämine tähendanuks talle kindlat mahalaskmist. Ometi oli onu Evaldi südamesooviks Pallasesse kunsti õppima minna. Piibari talu elutoas on ka üks Evaldi maal, kõrvuti Eduard Viiralti graafilise lehega. Viiralt oli mõnda aega omal ajal koguni onu juures Tallinnas elanud.
Onu Evaldi pojad elavad Kanadas ning mõlemast on saanud professorid. Piibarile leiavad nad tee üsna sageli, nii nagu ka Ülo vennad Eestimaal ? maaülikooli õppejõud Toomas ja Põlva piimakombinaadi turundusjuht Jaak.
Päästavad küla välismaalaste eest
Taasiseseisvunud Eestis sai Piibari talu oma maad jälle tagasi. Vahepeal Tartumaal elanud perepoeg Ülo oli selleks ajaks taas koos noore perenaisega kodus. “Kojutulek oli nagunii plaanis, see oli ainult aja küsimus,” ütleb Ülo. Piibarile tulles oli vanemad lapsed Lembe ja Heli mõneaastased, poeg Martin vaid kahekuune. Pesamuna Mai-Liis on aga praegu viieteistkümneaastane. Lembe õpib Tallinnas tehnikaülikoolis ning töötab Baltikas, ühtlasi on ta kuus aastat tantsinud Kuljuses ning seetõttu teab kogu Timuskite pere rahvatantsust juba mõndagi. Igatahes tunnistab isa Ülo: “Enne ei osanud ma rahvatantsust midagi arvata. Nüüd oleme käinud koos perega igal Kuljuse kontserdil ja mujalgi rahvatantsu vaatamas. Kes oleks võinud arvata, et rahvatantsu vaatamine võib vahel olla selline nauding, et tõuse või õhku.”
Tütar Heli töötab Tartus lasteaias, perepoeg Martin õpib magistriõppes Tartu Ülikoolis füüsikat. Füüsika olevat üldse suguvõsa “haigus”, ütlevad isa ja ema. Tuntud füüsikuid on ju nii Timuskite kui ka Ördide suguvõsas päris mitu, kes mõistagi Martini valikust heameelt tundsid. Lustivere kooli kaheksandas klassis õppiv Mai-Liis on veel ainus lastest, kes iga päev kodus. Tegelikult aga ruttavad kõik esimesel võimalusel koju ja helistavad tihti. Eriti kodulembene ja tõelise taluhingega pidi olema poeg Mihkel. Hiljuti ostsid isa ja poeg ära tühjaks jäänud naabritalu ja müttavad seal vabal ajal töötada. Nad ei taha, et see koht soomlaste kätte läheks, kes selle ostmisest olevat huvitatud olnud ning plaanitsenud juba kalatiike ja mida kõike veel rajada. “Inimesed lähevad vahel rumalaks, kui midagi saavad,” leiab Ülo, kelle juured on kindlalt Piibari mullas.
VAIKE KÄOSAAR
