Nalja teeb see lauluke praegu siiski vaid turvaliselt toas istuvale operetisõbrale, kes igapäevaleivaga varustatud ja kel lähemal ajal ka ühtegi ametiasutusse asja pole.
Sest see, mis meie vähem tähtsatel teedel toimub, ei ole tõesti enam naljakas. Olgem ausad, kui ühe ööpäeva jooksul liiga palju lund maha tuleb, on see tõepoolest ootamatu ja säärane olukord vajab tarka ja külmaverelist tegutsemist, et inimesed lumevangist võimalikult kiiresti päästa.
Tehnikat ei pruugi lumeuputuse esimestel tundidel kõigile jaguda ja mõistlik inimene saab sellest aru. Pealegi pole lumevangis istumine elule ja tervisele ohtlik, vähemalt mitte mõne päeva jooksul.
Liivakotikesega poodi
Kui aga kolmandat ööpäeva on kruusateed ja kõnniteed kiilasjääs ja enamikus asustatud punktides kohe mitte midagi selle heaks ette ei võeta, et jalamehed jalul püsiksid ja autod massiliselt kraavi ei vajuks (sellele aitab viimastel päevadel edukalt kaasa ka tugev tuul), siis tuleb vägisi pähe mõte uppujast, kelle päästmine tema enese asi olevat.
Aga kujutage nüüd ette memme, kes poeteekonnale liivakotikese kaasa võtab ja sealt endale vähehaaval jalge ette poetab…
Minnalaskmismeeleolu paistab olevat totaalne. Kolleeg, kes nädalavahetusel õpiasjus Tartus käis, kirjeldas, et ülikooli peahoone esine meenutas tõelist liuvälja — lasku või käpuli, et vajaliku ukse ette välja jõuda.
Ja rongiaknast paistnud kogu meie kallis Eesti isamaa lõputu jääväljana, millel suurest sulast kiht vettki peal — et aga libedamalt läheks.
Inimesed pole ettevaatust minetanud
Konte on viimaste päevade jooksul katki kukutud juba massiliselt. Ja olgu see sajandale sünnipäevale liginev, seni endaga vapralt toime saanud papi või kuldses keskeas ja heas füüsilises vormis naisterahvas — need on hiljuti kuuldud näited otse elust — tragöödia on see kõigile.
Kusjuures ettevaatamatuses inimesi kah süüdistada ei saa. Kui ikka kübekestki liiva kusagil pole, siis võid liikuda kasvõi sentimeeterhaaval, lõpuks kukud ikkagi. Ja kui ei jõua välgukiirusel mõelda, millisel meetodil on kõige ohutum emakese maaga kontakti võtta, siis oled tõesti kevadtalveni töövõimetu või koguni päriselt tubane vang.
Viimasel ajal on kombeks paljud tegematajätmised, laiskus või juhmus sabapidi majanduslanguse taha varju tirida.
Mitte majanduslangus, vaid mõistuse puudus
Mõistuselangus ei tohiks ometi kehvemate rahaoludega nii tihedalt kaasas käia. Nii paljukest peaks iga asjaosaline arvutada oskama, et massiliselt välja kirjutatavad töövõimetuslehed ning ravi- ja haiglakulude järsk suurenemine lähevad meile kõigile lõppkokkuvõttes mitu korda kallimaks kui vajalikud liivakoormad ja bensiiniliitrid selle laialivedamiseks.
Sest olgu muude tõbedega kuidas iganes, luumurru puhul on ka kõige külmaverelisem perearst lihtsalt sunnitud häda diagnoosima ja õnnetu ravile suunama.
Veel kaks päevakest on ilmatarkade poolt lubatud uue külma ja lumeni jäänudki. Kas ootame, et ehk sulab eelmine jää jumala abiga ise ära ja uue puhul hakkab kogu tants ja trall jälle otsast peale? Või võtame aegsasti midagi ette, et taas ei läheks liiga libedalt ja valusalt.
iii
KAIE NÕLVAK
