Väike Mari kasvab suureks 31-32

31.

Jaan oli Mari juurest kadunud. Tüdruk lihtsalt ei leidnud teda enam. Ta küll kobas veel kätega pisut ringi, kuid ei leidnud poissi. Esialgu mõtles Mari, et pole midagi hullu, küllap hakkas Jaan juba ees minema ning tal tuleb üksi laagri suunas tagasi minna. Kuid selgus, et tüdruk ei teadnud enam, kuhupoole minna. Ta oli eksinud. Juba Mari nuttiski, kükitades maas ja toetades oma kitsukest selga vastu puud. Ta nuttis, sest kartis enda pärast, kuid veel rohkem kartis ta oma parima sõbra pärast, kes võis olla metsas veel hullemini ära eksinud. Mari arvas koguni, et äkki on mõni karu või hunt Jaani ära söönud, just nagu multifilmides ja muinasjuttudes juhtub. Järsku kuulis ta oma selja taga krabistamist ja sai aru, et keegi tuleb tema poole. “Mari? Mari?” sosistas hääl, mis oli esimesel hetkel võõras. Kuid siis sai tüdruk aru, et see on Jaani isa. “Jaa, ma olen siin!” vastas tüdruk rõõmsalt. “Kus siin?” naeris Jaani isa. Tõesti, ega midagi ju enam näha polnudki, ainult kuu helendas hetkeks metsateed, kuid iga tuulepuhanguga, mis puid kiigutas, kadus ka kuu puude taha. Mari liikus natuke kobades ringi ja varsti tundiski suurt kogu oma käte vahel. “Me kõik otsime sind,” ütles Jaani isa. “Ma tean, ma otsisin teid ka,” vastas Mari ja kihistas naerda. “Aga siin on ju nii pime.” “Jaan on ka seal emaga.” “Õnneks! Ma juba muretsesin,” tunnistas tüdruk. Jaani isa naeris ka pisut, võttis siis tüdruku sülle ja hakkas tuldud teed tagasi minema. Mari jaoks oli mets nüüd isegi huvitav. Suure ja targa usaldusväärse täiskasvanuga oli ju väga tore sellises kohas ringi vaadata. Siiski olid mõlemad ühel nõul, et sellise retke võiks ette võtta siis, kui päike juba suures kõrges.

32.  

Kui Jaani isa ja Mari teiste juurde tagasi jõudsid, olid kõik rõõmsad, et jälle kõik hästi on. Süüdati lõke ja hakati liha grillima. Ema valmistas liha juurde salatit ja lapsed istusid lagendikul telkide lähedal.

“Kas sa kartsid ka, kui üksi metsa jäid?” küsis Jaan äkitselt.

“Ei kartnud,” kinnitas Mari.

“Ära valeta. Kindlasti kartsid,” naeris Jaan.

“Miks sa siis küsid, kui nagunii minu vastust ei usu?” päris Mari kurvalt vastu. Loomulikult ta kartis, kuid ta ei tahtnud seda Jaanile öelda.

“Mh, Mari, ärme nüüd vaidleme,” ütles Jaan. “Mul on hea mõte, mida teha võiksime.”

“Mida veel? Me juba grillime ju. Pealegi, ma olen väga väsinud, öö on käes juba.”

“Hakkame kaarte mängima…”

Jaan võttis taskust kaardid ja asus neid segama. Valgust näitas veidi eemal põlev lõke ja telkimisplatsile üles pandud latern.

Kui juba tükk aega mängitud oli, ütles Jaan, et käib korraks telgis ära ja toob vildikad. Selle ajaga, kui Jaan ära oli, jõudis väike Mari oma pea lähedal asuvale kompsule toetada ja murule unustatud teki endale peale tõmmata. Kui Jaan telgist Mari juurde jõudis ja teda äratama asus, hüüdis ema ta enda juurde. 

 “Mis on, räägi kähku, me hakkame Mariga joonistama,” kibeles poiss.

“Ära ärata teda, ta on väga väsinud.”

“Aga emme…”

“Ära vaidle! Söö natuke ja mine sinagi magama, isa toob Mari ka kohe.”

Jaan oli veidike pettunud, et päev ongi läbi. Kuid niipea, kui ta pärast söömist telki jõudis ja pea padjale pani, mõistis poiss, et on ise ka väga väsinud.

 Mõne minuti pärast tuli telki ka Jaani isa, süles magav Mari.

(Järgneb)