Karli Kukk: Meie kohus on teenida Eestit

Karli Kukk, kes nooruses oma elu kodumaa eest iseenesestmõistetavalt kaalule pani, peab nüüd, vana  mehena, vajalikuks rõhutada, et kodumaa eest tuleb õigetel meestel võidelda kuni surmani.

“On tähtis, et me jääksime eesti rahvusena püsima, säilitaksime oma keele ja meele, et toetaksime eestlust! Praegusel ajal räägitakse liiga palju tugevast majandusest, aga kõige tähtsamad on  aated,? ütleb Karli Kukk. “Meie kohus on teenida Eestit!?

Karli Kukk on aktiivselt tegutsenud taasiseseisvunud Eesti isamaaliste organisatsioonide taastamisel ja loomisel. Ta on Kaitseliidu taasasutaja Jõgevamaal, olnud aastatel 1991-1999  Kursi malevkonna pealik. 1995. aastal omistati talle lipniku auaste. Karli Kukk on Jõgeva Maleva auliige ja tema varasemad autasud on KL Teenetemedal Ikl 1998, KL Valgerist III kl 1993 ja Võidutule medal 2001.

Karli Kukk on Jõgevamaa Vabadusvõitlejate Ühingu juhatuse liige.

Punamopi eest metsa

Karli Kukk on sündinud Tartumaal Päidla vallas taluperes. Tema lapsepõlv ja kooliaastad möödusid Tartu- ja Valgamaal. 1939. aastal astus Karli koolipoisina Kaitseliidu Tartumaa Maleva Päidla kompaniisse.

 “Olin 1941. aastal kutsealune ja mul tuli punavõimu mobilisatsiooni eest end metsas varjata,? meenutab Kukk. 1941. aasta juuli lõpus astus ta Valgamaa Omakaitsesse ja septembris vabatahtlikult Saksa armeesse.

Karli Kukk on neli aastat noorem kui Eesti Vabariik. Ta kuulub põlvkonda, kes kasvas üles  Vabadussõja vaimus ja kellele oli loomulik, et kannatusteaasta mõrvade, arreteerimiste ja küüditamiste eest tuli bol?evikele tasuda.

Saades mopikutse, langetas Karli kiiresti otsuse: “Punaarmeesse küll ei lähe, enne lähen metsa.? Karli läks metsa koos naabripoisiga. Naabrinaine viis poisid Pikasilla lähedal paadiga üle jõe. Lepiti kokku, et suur piiripost jääb postkastiks ja kui poisse hakatakse taga otsima, paneb naabrinaine sinna hoiatuskirja.

“Kahurimürin juba kostis Läti poolt. Meie kindel soov oli liikuda rinde suunas, et saksa poolele jõuda ja võitlema asuda. Eesti riiki enam ju polnud.?

Metsas said poisid olla vaid lühikest aega, sest jõudes Tõlliste asulasse, hoiatasid kohalikud neid hävituspataljoni eest. Tuli pöörata tagasi, kodu poole. Kodus kuulis Karli isalt, et Pikasillas moodustati Omakaitse üksust, millega nii Karli kui naabripoiss liitusid.

Vabatahtlikult Idarindele

Kuu aega hiljem oli neil võimalus liituda Saksa armeega. See oli eesti poistele ainus võimalik viis punakuradiga arveid õiendada.

Isa viis poja hobusega Tõrva linna, kus oli vabatahtlike kogunemine. Edasi viidi koolipoisid autodega Viljandisse, kus moodustati kaitsepataljon ja toimus esialgne väljaõpe.

“Viljandis formeeriti Julgestuspataljon (Estnische Siherungs Bataillon nr. 182). Kuulusin leitnant Lehola kompaniisse,? meenutab Karli Kukk. Kuu aja pärast aga lahkus Karli ka Viljandist.

“Meid sai kokku kümmekond poissi, kes suundusid Tartusse suuskurkompaniisse, mis allus major Friedrich Kurele, kes oli tol ajal Tartus asuva põhiüksuse ülem. Suuskurkompanii ülemaks oli kapten Jaak Vinni ja minu rühma ülemaks leitnant Artur Zingel. Kompaniis oli neli rühma: I rühma ülemaks oli ltn. Saaristo, II rühma ülemaks ltn Zingel, III rühma ülemaks Paul Kivastik ja IV rühma ülemaks ltn. Ilmas Kompus,? meenutab Karli Kukk.

Suuskurite väljaõpe kestis 1941. aasta oktoobrist 1942. aasta veebruarini, mil algas kauaoodatud rännak Tartust Venemaale Idarindele.

Võõrsil oli kergem võidelda

“Päevane marsruut suuskadel oli 50-60 km. Selline rännak täielikus lahinguvarustuses kestis täpselt kaks nädalat. 3. märtsil 1942 jõudsime ettenähtud sihtkohta major Aleksander Sobolevi 39. Frontpataljoni koosseisu, mis paiknes Kalinini rindelõigus,? meenutab Kukk. Ta rõhutab, et major Sobolev oli endine vene valgekaartlane, Eesti Vabariigile lojaalne kodanik.

Eesti suuskurite esialgseks ülesandeks oli rindejulgestus ja luureteenistus ning võitlus partisanidega. Aasta lõpupoole sagenesid rindelõikudes Punaarmee läbimurded. Üks selline oli 1942. aasta septembris Neveli rindelõigus, mille likvideerimisest eesti suuskurid osa võtsid.

“Meie pataljonist moodustati 80-meheline võitlusgrupp (Kämpfgruppe), mis saadeti Neveli rindelõiku sakslastele appi seda läbimurret likvideerima. Kui kohale saabusime, tuli meil, eestlastel, see Punaarmee poolt kindlustatud tugipunkt tormijooksuga vallutada. Selle ülesande me täitsime ja pälvisime ülesnäidatud vapruse eest saksa väejuhatuse kiituse.?

Karli Kukk meenutab, et tormijooksu eel käis tal terve senine elu silme eest läbi. Tuli meelde kodu ja kõik, mis kallis. Samas tunnistab ta tagantjärele, et võõral pinnal oli kergem võidelda.  Tuli vaid ise ellu jääda, silme ees üldine eesmärk hävitada bol?evism ja südames soov punastele kätte maksta. Eesti pinnal oli kõik emotsionaalselt palju raskem ja teistmoodi. Oli näiteks niisugune juhus, kus jäeti täitmata käsk üks talu maha põletada, sest mitte üks mees ei tõmmanud tikust tuld.

Punased peatati Väike-Emajõe joonel

1942. aastal viidi pataljon Velikije-Luki lähistele Novosokolniki piirkonda, kus jätkusid luureteenistus ja rindejulgestus ning võitlus partisanidega.

Aprillis 1943 toodi pataljon Eestisse täienduspuhkusele, sest see oli kokku kuivanud: 150 mehest oli rivis veel ainult 37. Mais 1943 viidi pataljon Poolasse Heidelaagrisse ja arvati seejärel täies koosseisus Eesti Leegioni alla. Karli Kukk haigestus samal ajal ja jäi Tartu laatsaretti, kus teda opereeriti.

“Heidelaagrisse mind järele ei saadetud, määrati major Pooli tagavarapataljoni ja saadeti sealt Valka Jahtkomandosse. Märtsis 1944 saadeti Karli Kukk Harjumaale Kehtna mõisas asuvasse Juhtide Kooli (Führerschule).

Kooli ülemaks oli endise Eesti Sõjakooli ohvitser major Marnut, hiljem tuli uueks ülemaks kolonel Paul. Karli Kukk lõpetas Führerschule 30. juulil 1944 allohvitseri auastmes. Pärast seda saadeti ta oma üksuse juurde väljaõppe instruktoriks (Ausbilder).

?13. augustil 1944 Punaarmee läbimurdega Lõunarindel ja Võru linna langemisega venelaste kätte paisati meie üksus seda läbimurret riivistama. Nendest tõrjelahingutest võtsin osa jaoülemana kapten Nolckeni lahingupataljoni koosseisus, kuni Väikese Emajõe jooneni, kus meil õnnestus Punaarmee pealetung peatada. Punaarmeel ei õnnestunud oma eesmärki saavutada, tal oli plaanis vallutada tähtis sõlmpunkt Valga raudteejaam ja jõuda Pärnu vallutamisega välja mereni.

Sellepärast oli Väike-Emajõe rindejoonel eriline strateegiline tähtsus, seda rindejoont tuli hoida elu hinnaga, sest ainuke taganemistee, mis Saksa vägedele maismaad mööda veel oli jäänud ja mida kasutasid Eestist Läände põgenemiseks ka 70 000 eestlast, oli Kilingi-Nõmme-Mõisaküla-Pärnu kaudu Riia suund,? meenutab Karli Kukk.

Punakatku eest põgenemas 

“Kui palju oli 1944. aasta hilissuvel ja sügisel neid, kes pidid oma armsad kodud maha jätma ja punakatku eest põgenema. Maanteed oli sõjapõgenike voore täis,? ütleb lipnik Kukk ja talle tuleb sellele mõeldes ikka veel vesi silmi.

“Hinge läksid põgenevad eesti tsiviilelanikud. Näiteks Aki talu pererahvas Tõrva ligidal, kes valmistus kodust lahkuma. Oli 1944. aasta augustikuu lõpupäevad. Tuli maha jätta kodu ja kõik, mis armas. Nähes meid, eesti sõdureid, kutsus peremees meid enda juurde ja ütles: “Võtke need lambad endale. Me nagunii ei saa kõike kaasa võtta ja parem siis juba oma eesti sõjameestele anda kui sakslasele või venelasele saagiks.?

Lambaid oli aedikus paarikümne ringis. Kraamikoorem hakkaski liikuma. Äkki peatas peremees hobuse ja perenaine jooksis tagasi ? silitas ja paitas veel oma lammaste päid! Ta nägu oli üleni pisarais. Kahju oli tal oma lammastest, kahju oli tal oma armsaks saanud kodust. Milline hellus ja armastus oli inimestes. Isegi õuekoer vankri kõrval vaatas kurva pilguga.?

Lootsime, et Lääs saab aru

Verised lahingud kodupinnal kestsid rohkem kui poolteist kuud, olid rasked ja ohvriterikkad. 14. septembril 1944 alustas punavägi suurrünnakut Emajõe joonel. Tulemöll kestis ligemale tund aega järjest. Selle sturmtule ajal tulid venelased parvedega üle jõe, me läksime kohe vasturünnakule. Keset seda põrgut ja tulemöllu sain ma haavata ja mind toimetati Helme mõisa rindelaatsaretti ja sellega mu sõjategevus lõppes,? meenutab Karli Kukk.

Poisid Helme sõjaväelaatsaretis, Karli Kukk nende seas, tegid otsuse, et ei lase ennast Saksamaale viia, vaid jäävad Eestisse. Kuigi see tundub tagantjäreletarkusena lausa rumal otsus, ei osanud tollased noored patrioodid ette näha, mis siin tulema hakkab.

“Lootsime, et Lääs saab ka asjast aru. Aga nad pole siiamaani tahtnudki aru saada,? ütleb relvaga Eesti vabaduse eest võidelnud vana mees suure südamevaluga. Ta loodab siiski veel sellele, et eesti ajaloolased ehk kunagi nendele sündmustele õiglase hinnangu annavad.

JAANIKA KRESSA