Traditsiooni järgi alustati pidu tule süütamisega kaevandusmuuseumi kivihiies, kuhu iga rahvatantsurühm tõi kaasa oma kodukandi kivi ? lepitusohvriks maapõuest kaevandatud põlevkivi eest. Neist üle Eestimaa kokku toodud kividest on mäel asuvas hiies juba päris nähtav kiviaed tekkinud, mida seekord küll lume alt üsna vähe paista oli.
Lumenappust Kohtla-Nõmme tõepoolest ei olnud, see muutis mäed, mis tegelikult ju inimkäe läbi ja energiatarbimise vajadusest tekitatud, rohkem looduslike mägede sarnaseiks. Kui peotule süüdanud enam kui seitsme ja poolesajapealine tantsijatevägi taas peoplatsile laskus, et sealgi tuli süüdata ja ühistantsudega alustada, oli see kargel eresinise taevaga talvepäeval tõepoolest meeliülendav vaatepilt.
Anna Raudkatsile tema laulumängudega kummardus tehtud, said kõik rühmad, kes ennast konkreetse tantsuga üles andnud, ka üksi või kaksi esineda ? nii, nagu naabrite või muidu heade tuttavatega kokku lepitud. Et külm liiga tegema ei hakkaks, vaheldusid esinemised ühistantsudega. Üheskoos võeti läbi terve hulk rahvapärimuslikke ja seltskonnatantse.
Enne traditsioonilisi rühmajuhendajate tänamisi sai ?Oige ja vasemba? ringis üsna paljudele kätt anda.
Tantsurühmi oli kohale tulnud tõepoolest üle Eestimaa ? Kagu-Eestist saarteni. Ja kindlasti oli neid platsil rohkem, kui kavalehel kirjas. Küllap küpses mõnel pool otsus peole tulla üsna viimasel minutil, tagasi ei saadeta aga Kohtla-Nõmmelt ühtegi tantsuhimulist.
Korraldajad on võtnud eesmärgiks igal talvisel peol midagi pisut teisiti teha. Seekord jäi silma, et õletulestik, mis aasta tagasi õletossustikuks kippus jääma, oli seekord paremini ette valmistatud ja andis nii sära kui sooja. Päris uus oli aga idee minna peoplatsilt kohalikku rahvamajja simmanile rongkäiguna ja tõrvikutevalgel. Ilus oli seegi, aga ega ilma-omadega teatavasti eriti pikaajalisi koostööleppeid sõlmida ei õnnestu. Kui päike loojus, laskus tantsuplatsile valusalt külm udu. Seetõttu liikus loitev rongkäik selle kilomeetrikese või paar, mis sooja rahvamajja maad oli, võrdlemisi kiirel polkasammul, mis kohati galopiks üle minema kippus.
Aega, kui tantsurahvas simmanimajas keha kinnitab ja esimesed soojenduspolkad teeb, on rühmade juhendajad ja peo korraldajad ikka omavahelisteks mõttetalguteks kasutanud, nii tehti Kohtla-Nõmme rahvamajas selgi korral. ?Kaaluti läbi, mis pluss- ja mis miinuspoolele jäi ja võeti lõpuks vastu otsus, et järgmisel aastal saadakse samas kohas ja ka enam-vähem samal ajal taas kokku,? tegi nõupidamisest lühikese kokkuvõtte Tabivere segarahvatantsurühma ja Maarja-Magdaleena naisrühma juhendav Aivar Aitsar.
Aivar lisas veel, et väikeseks tõrvatilgaks meepotis on hakanud peoliste sõnul kujunema seesama talvekeskuse suusa- ja kelgumägi, kus tantsijadki vabal hetkel talverõõme nautisid. Nimelt ei vaevu autoga otse mäejalamile sõitvad suusa- ja kelgufännid enam vaatama, kas ette jääb tantsija seelikusaba või koguni lapsevanker. Tantsijatel tuli tõdeda, et kui kohalikel noormeestel ei ole niipalju loomulikku intelligentsi, et ise hoolimist üles näidata, tuleb kord aastas sinna tulnud võõrail lihtsalt selle mühaklusega arvestada ja ettevaatlik olla. Nagu öeldakse ? kui ei suuda muuta olusid, tuleb muuta suhtumist.
Mis aga Kohtla-Nõmme talvistesse pidudesse puutub, siis tõid rühmajuhid nõupidamistuppa kaasa oma tantsijate igati kiitva hinnangu. Leitakse, et need peod on tõeliselt pingevabad ja rahvalikud. Peamine on tantsulust, puudub konkureerimine, õpetamine ja moraalilugemine, milleta tõsimeelsematel üritustel paraku ju läbi ei saa. Samuti oldi üksmeelel, et sellise peoga propageeritakse kõige hõlpsamalt ka nii rahvatantsu kui -kultuuri.
KAIE NÕLVAK
