Tänase Vooremaa arvamuskülg on täis niisugust poliitikajuttu, mida tavainimene vist enam läbi lugemagi ei hakka. Aastaid kestev küüniline arutelu suurperedele kunagi ehk äkki makstavast võimalikust rahast on lapsevanemad ammu ära väsitanud. Mitmed aastakäigud tütarlapsi on vahepeal justkui erakondadele märkamatult juba naisteks sirgunud ja emadekski saanud, aga kindlasti mitte meie poliitikute sõnaohtruse tulemusena, vaid ikka omaenda vabast tahtest.
On küll tore, et aastate jooksul mõned toetused tõusnud on, kuid lubadused, ja eriti valimiste eel, on alati olnud neist palju kordi suuremad. Kasvatada lapsi riigis, kus toidu pealt võetakse käibemaksu ja iga kilekoti eest küsitakse raha, on niigi marginaalne ja poliitikute omavahelised kemplemised ei aita suurperesid mitte kuidagi, pigem rikuvad vaid tuju, sest tuletavad olukorra kurbloolisust taas meelde.
Vooremaa ei sea kahtluse alla Elle Kulli häid kavatsusi, küll aga kahtleb ta selles, et proua Kull suudab oma kaunite sõnade eest ka seista, sest nagu teada, ei aita ühe kaunishinge heast tahtest, et maailm muutuks paremaks. Eesti rahva poolt armastatud näitlejanna ei suuda ka seekord päris kindlasti mitte riigilaevukest õigele kursile tüürida, tehes seda ühes neist erakondadest, kes korduvalt on võimul olnud ja korduvalt oma rahvale valimiste eel tühje lubadusi jaganud.
Õnn ei peitu rahas. Raha puudumine aga võib mõnikord teha ikka väga õnnetuks ja lasterikkad pered saavad selle lõputu nääklemise käigus igakord uuesti pihta ja kannatada. Aidata lapsi peaks olema kõikide erakondade kohus, kuid seda tuleks teha, mitte sellest sõnavahutada.
Ja kui tingimata on tarvis enne valimisi endast rääkimisega märku anda, võiks valida mõne vähem haiget tegeva teema.
