“Eelmine, põllumehe jaoks kehv ja keeruline aasta teeb eripäraseks ka tänavuse. Paljudes kohtades võttis talv vastu kevadet ära kõik liblikõielised ja palju kõrrelisi kultuurtaimi ning järgnenud suur põuaperiood raskendas uute rohumaade rajamist. Mullu jäigi talvekahjustuste ja põua tõttu kolmandik ja mõnel pool, näiteks Põhja- ja Kesk-Eestis, Virumaal, veelgi rohkem potentsiaalsest rohumaasaagist saamata,” nentis maaülikooli õppejõud Are Selge. Tema hinnangul saadi Jõgevamaal siiski 70-80 protsenti loodetud söödast kätte ja siinsed põllumehed saavad ehk tänavugi hakkama ega pea piimaandjaid maha müüma. Lisaks söödanappusele on probleem selleski, et mullu varutud sööda kvaliteet pole just kiita, sest heintaimed ei suutnud põua tõttu varuda piisavalt toitaineid ja see vähendas silo toitainesisaldust.
Laudaperioodil kulub lehmale umbes 12-13 tonni kvaliteetset silo, aastaringselt siloratsioonil olevale karjale on see kogus veelgi suurem. Tänavu tuleb paljudel veisekasvatajatel sööta juurde osta, see on aga kallis. Et majapidamises omadega välja tulla, on vaja toodangut, see sõltub aga söödast. Nõnda need põllumehe probleemid ringiratast käivadki, sest kana pidavat munema nokast ja lehm lüpsma suust. Maaülikooli õppejõud Are Selge ja Indrek Keres püüavadki oma loengutel anda praktilisi näpunäiteid, kuidas loomakasvatustalud ja -firmad saaksid end võimalikult rentaablilt majandada.
Suureaia talu kari saab söönuks
“Ega minugi suvi ja heinaaeg polnud teistmoodi kui teistel. Silo tuli küll mullusest vähem, kuid heina sain teha rohkem ja arvan, et tuleme omadega välja. Igatahes karja ma vähendama ei hakka. Seda ju ei saagi teha, vähemalt mitte enne, kui võlad otsa saavad ja eks investeeringust ja aastatepikkusest tööst peab ka natuke tulu tulema. Talus on kuuskümmend lüpsilehma, koos mullikate ja vasikatega vajab veidi üle saja suu söötmist. Sellel kevadel tuleb rajada kusagil kolmekümne hektari ringis uusi rohumaid. Tulebki minna kähku heinaseemet tellima, muidu võib sellega hiljaks jääda. Eelmine talv ja suvi pani paljudele karja- ja rohumaadele kõva põntsu ja õige paljudel tuleb rajada uusi rohumaid või vanu renoveerida. Seega võib juba niigi kalli heinaseemne hind veelgi tõusta ja mine sa tea, äkki ei jätku varakevadiseks külviajaks enam seemetki. Õppepäeval saingi veidi õppust ja koos kolleegidega asju arutada. Tulid ka mõned uued mõtted,” rääkis Suureaia talu peremees Mati Ali Pajusi vallast.
Talvine põhisööt on silo
“Uute rohumaade rajamisel on oluline, kuidas saada maksimaalne kvaliteet minimaalsete kulutustega. Rõhku tuleks panna seemnesegudele ja lähtuda sellest, mida loom vajab. Karjamaal on ikkagi tähtis koht valgel ristikul ja kõrrelistest heintaimedest põldtimutil, karjamaa raiheinal. Seemnevalik, mida külvata, on meil hästi kirju. Õige tihti küsivad tootjad, kas osta kodu- või välismaine seeme. Olen alati öelnud: eelista kodumaist, aga kui seda võtta pole, siis ära pelga ka välismaist. Peamine, et kvaliteetne rohumaa saaks rajatud ja seda ikka loomades peale mõeldes,” rõhutas Are Selge.
Tema kolleeg Indrek Keres peatus seekordsel põllumeeste õpipäeval rohkem rohumaade väetamisel, mis peaks saama alguse mullaproovide tegemisest ja selle saatmisest akrediteeritud laboratooriumile mulla happelisuse ning taimede poolt omastatava fosfori- ja kaaliumisisalduse määramiseks. Silost rääkides julgustas ta kasutama eelkõige bioloogilisi lisandeid ja konservante. Sööda omahind on määratult oluline ja seetõttu võikski ruloonidesse pakitu asemel eelistada drenaa?idesse hoiustatud silo.
“Iga aasta on omanäoline ja vastavalt vajadusele tuleb teha õppekavas korrektiive ja teemade rõhuasetust muuta. Järgmistel põllumajandustootjate õppepäevadel tulebki ehk rääkida rohkem silodest,” arvasid põllumeeste õpetajad ja nõustajad Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudist.
EMÜ avatud ülikooli korraldatud täiendõppekursuste tellijaks on põllumajandusministeerium. Põllumajandustootjate, eelkõige loomakasvatustaludele mõeldud koolitust toetab Euroopa Liit.
ARDI KIVIMETS
