Igal ajal on leidunud inimesi, kes on arvanud, et noored on hukas. Või vähemalt hukka minemas. Kindlasti pole tänapäeva noortega lugu ei hullem ega ka parem, kui oli nende vanemate ja vanavanemate nooruspäevade ajal. Kuigi olud ja vaatenurgad on ehk veidi teistsugused, on inimesed ise siiski väga vähe muutunud.
Nii on loomulik, et teatud vanuses hakkavad suured inimesed noorukile järsku seletama, et ta olevat nüüd nii- ja naasuguses eas ja käituvat imelikult. Teismeline ise sellest küll niimoodi aru ei saa. Pigem on hoopis vanemad ise muutunud üleöö natuke tobedateks.
Noored on alati tahtnud omaealistega koos olla ja palju pidutseda. Noorus on aeg, mil areneb välja põlvkonnatunne ja ollakse rohkem karjaloomad kui lapsena või küpsemas eas. Teiste arvamus läheb korda väga palju. Sõpradele meeldida, nendega ühte moodi olla on oluline. See on eneseotsimise aeg, mis nõuab erinevate asjade läbiproovimist; aeg, mil inimene soovib leida oma piire.
Tühja näägutamisega ei ole noorte kasvatamisel kunagi midagi saavutatud. Oluline on aga see, et nn piire otsiv noor iseendale ja teistele ohtlikuks ei muutuks ning just need piirid jäävadki täiskasvanute kehtestada.
Iga laps tuleb oma kodust. Neis kodudes, kus side vanema ja lapse vahel on algusest peale tugev olnud, saadakse reeglina ka kõikidest üleminekuea raskustest üle. Kolm põlvkonda elamas ühises kodus koos, kõigi selle juurde kuuluvate nooruse rumaluste ja vanaduse nõtrustega oleks ju ideaal, paraku oleme Eestis sellisest peremudelist aina kaugenemas.
Mida vähem on meil klassikalisi tugevaid peresid ja mida rohkem hingeliselt üksinda jäetud noori, seda suurem vastutus tuleb enda kanda võtta kogukonnal tervikuna, sest kui võidakse väita, et noored on hukas, tähendab see seda, et ühiskond ise on omadega kõvasti puntras.
