Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Arno roomas vargsi mööda klassitoa seinaäärt suure kapi juurde, kus õpetaja Laur maakaarte ja muid koolitarbeid hoidis ning puges kapi alla peitu. Seal oli kitsas ja pime.
Kapi alla oli ennast peitnud teisigi hilinejaid: Toots, Tõnisson, Imelik ja veel mõni, keda Arno pimedas ära ei tundnud.
“Ai, saadanas! Ära kraabi!? sisistas Toots Arnole, kui viimane kapi all roomates kogemata kontsaga ta kätt riivas. Roomamisega üleskerkiv tolmupilv pani Arno aevastama. Klassi kostis see umbes samamoodi, nagu oleks keegi õues tühjale plekktünnile jalaga virutanud.
Käis politoloogia tund. Klassi ees rääkis õpetaja Laur parajasti Kentuki Ilvesest, kes enne Ameerikamaal asunikupõlve pidas, hiljuti aga Eestimaale valitsejaks saadeti. Tüdrukud ja mõned pugejad poiste leerist nagu Kiir, Tiugu ja Visak kuulasid tema juttu hinge kinni pidades.
“Jaah. Vaat see on alles mees!? õhkas Kiir valjusti, kui õpetaja rääkis, kuidas Kentuki Ilves üksipäini saja punanaha või saja ühe riigikogu liikme vastu võitles ja ikka võitjaks jäi.
Kapi all aga olid hoopis teised ja põnevamad probleemid. Seal arutleti, mis või kes peaks olema Eesti Nokia.
Arno silmad olid pimedusega harjunud ning ta märkas, et koos koolipoistega oli kapi alla peitu pugenud ka üks vanem, kiilaspeaga paks mehike, kelle haruldaselt suur ja lilla nina kapi alla kuidagi ära ei tahtnud mahtuda ja sealt uudishimulikult klassi poole jõllitas nagu pooleliitrine tindipott. Arno ja teised koolipoisid tundsid meest hästi: see oli nende omakandi mees, kirjanik Oskar Luts. Sageli otsis ta oma kurja naise Valentina eest peidukohta ja koolimajas kapi all oli kirjamehel kõige julgem ja kindlam tunne, sest õpetaja Laur ei andnud teda kunagi välja.
“Hihii. Luts ongi Eesti Nokia,? naeris Toots.
“Miks mina?? solvus Luts.
“Mis see Nokia on?? tahtis Tõnisson teada
“Ah, see on üks Soome vabrik, kus tehakse kummisaapaid,? selgitas Imelik. Need on ju nüüd moevärk. Linnas uhkeldab iga õmblusmamsel uute kummikutega. Pasteldes või viiskudes ära parem uulitsal oma nägu näitagi. Ja kui kellelegi öeldakse Nokia, siis mõeldakse, et ta on üks igavene saabas.
“Aga mispärast just Eesti Nokia?? ei saanud Arno aru. Me ju oleme siin kõik ühed eestivennad ja -õed.?
“Õige narr!? imestas Toots. “Kuidas sa siis aru ei saa? Valentina sõimab Oskarit kodus ikka Eesti Nokiaks! See Valentina on ju tegelikult üha vaesunud Poola aadliku tütar ja oma päritolu üle kangesti uhke.?
“Mina ei taha Eesti Nokia olla!? hakkas Luts tasakesi nutma. Ilmselt tulid talle kodus läbielatud alandused meelde.
Kapi alla sigines piinlik vaikus. Luts oli ju tegelikult tore mees ja keegi ei tahtnud teda meelega solvata. Mis teha ? teismelised on sageli põhjuseta julmad.
Arno ninna tungis vastik searasva ja hapukapsaste lehk. Tõnisson oli toidumärsi lahti teinud. Arnol läks süda pahaks, ta hakkas vähkrema ning lõi oma pea kõvasti vastu kapi põhja ära. Luukere, mida õpetaja Laur anatoomia tunni jaoks kapis hoidis, kukkus saadud põrutuse mõjul välja ning jäi põrandale lamama täpselt niimoodi, et tema tühjad silmakoopad põrnitsesid etteheitvalt Arnot.
Keegi tüdrukutest pistis läbilõikavalt karjuma. Kiir kui kõige araverelisem hüppas läbi akna välja, jooksis sumaki jõkke ning peitis ennast selle põhjas lebava parve alla.
Alles tunni lõppu kuulutav kellahelin suutis üldise paanika vaigistada.
“Mis tund järgmine on?? uuris Arno Tali Imelikult.
“Muusikaõpetus. Tanel Padar & The Sun,? kostis napp vastus.
Veiko Märka
