Oleks paranoiline, kui mõtleksime mistahes artikli või saate puhul kogu aeg, kas see, mida loeme või kuuleme, on tõsi või väljamõeldis, aus analüüs või demagoogia.
Me elame demokraatlikus riigis ja demokraatia eelduseks on igakülgselt informeeritud kodanik. Meil on õigus saada oma riigis toimuva kohta tasakaalustatud teavet ? kuulda erinevaid seisukohti ja lähenemisi.
Selle kohta, milleni viib valitseva võimu poolt üheselt suunatud meedia, ei ole näiteid vaja kaugelt otsida ? Venemaa ja Valgevene on siinsamas naabruses ja demokraatiast pole seal põhjust rääkida. See, kuidas endine Itaalia peaminister Berlusconi läbi meediakanalite kokkuostmise oma positsioone püüdis kindlustada, on samuti teada.
Seda tähelepanelikumad peame olema tendentsi suhtes, mis sel sügisel Eesti meediamaastikku on muutma hakanud.
Avalikkus teab, et praegune võimukoalitsioon üritab iga hinna eest saavutada avalik-õigusliku ringhäälingu juhtimise politiseerimist ja et seni on opositsioon sellele suutnud vastu seista.
Samal ajal, kui Riigikogus käib töö rahvusringhäälingu seaduseelnõuga, on ümberringi toimunud kiired ostu-müügitehingud: majandus- ja kommunikatsiooniminister ostis endale raadiojaama ? Viru Raadio. Keskerakonnaga seotud ärimees Oliver Kruuda, kes mõne aja eest kurtis, et ei oska oma raha kuhugi panna, ostis ajakirjad Sporditäht, Ärielu ja kirjastuse Inreko Press ja teatas, et soovib välja arendada oma trüki- ja online-meedia kontserni. 8. detsembrist ilmub Saaremaa praamiliiklust korraldavale suurärimehele Vjat?eslav Leedole kuuluv ajaleht Oma Saar. Keskerakonna häälekandjat Kesknädal välja andev Jüri Vilmsi Sihtkapital omandas läinud nädalal 100% osaluse suurimas venekeelses päevalehes Vesti Dnja.
Eelnimetatutest ei ole Oliver Kruuda teinud mingit saladust sellest, et tegi need ostud, kuna senised väljaanded on tema hinnangul avaldanud kallutatud informatsiooni ja teinud tema ettevõtetele kahju.
Just seesugused avaldused teevad ettevaatlikuks.
Pole ju kellelgi midagi selle vastu, et meediapilt oleks võimalikult mitmekesine, et kõik saaksid oma arvamusi avaldada. Niisama loomulik on, et igal väljaandel on omanik ja aeg-ajalt omanikud ka vahetuvad.
Demokraatlikud väärtused seab ohtu see, kui keegi annab ajalehte välja mitte ärilisel eesmärgil, vaid selleks, et mingit oma huvides kallutatud sõnumit levitada, püüdes samal ajal jätta muljet, et tegu on vormiliselt erapooletu väljaandega.
Küsisin Riigikogu infotunnis keskerakondlasest kultuuriministrilt Raivo Palmarult, kes tihti oma head meediatundmist on rõhutanud, kuidas ta valitsusliikmena seesugust äri, poliitika ja meedia põimumise tendentsi hindab. Küsisin, kas minister näeb selles ka mingit eetilist külge või arvab temagi, et maksab ainult raha ja see, et tehingud oleksid juriidiliselt korrektsed ? saagu edasi, mis saab. Minister vastas, et arvamuste paljusus meedias on teretulnud, eetika koha pealt vastamiseks peaks ta olukorda analüüsima, selleks tal aga aega ei olevat.
Möödunud nädalatel oleme niisiis saanud järjest teateid selle kohta, et Keskerakond laiendab läbi erakonda toetavate ärimeeste oma mõjuvälja meedias. Nüüd sõltub kõik sellest, kuidas lehtede ja raadiojaamade uued omanikud otsustavad ? kas ilmuma hakkab tasakaalustatud info või parteipropaganda.
On üldteada tõde ? et infot kontrollida, on vaja saavutada kontroll selle levitaja üle.
Aegu, mil ajakirjandus oli partei tööriist, mäletame me veel liigagi hästi.
ELA TOMSON,
Riigikogu liige
Isamaa ja Res Publica Liit
