Enne jõule oli muuseumis külaliseks Jaak Tuksam. Ta tuli, istus vaikselt kuulajate ette ja laulis. Kontserdi pealkirjaks oli ta valinud Jaan Kaplinski luulerea “Mu meel unus mägede taha?.
Jaak Tuksam on loonud ja laulnud juba üle 25 aasta, kuid enamasti lähemale sõprade ringile. Laiem avalikkus sai tema muusikaga tuttavaks 1999. aastal ilmunud plaadi “Meelega” ning selle salvestus- ja esitluskontsertide kaudu. Samuti on paljud tema ja ta sõpruskonna (Riho Sibul, Erkki-Sven Tüür, Jaan Sööt, Tõnu Timm, Ants Johanson) esinemist kuulanud Viljandi Pärimusmuusika Festivalil.
Kaplinskit edasi parafraseerides on Tuksami laul ühes kaunis keeles ja kui seda lehtedesahinas kuulata, haihtub see ühe ööga su meelest. Kuid tunne jääb. Tunne aususest ja südamevalust. See miski jääb meelde, nagu oleks pehmes jõuluöö lumesajus hellalt helisenud kodukiriku kell.
Tuksami vaikse sõnumise saatel kerkivad silme ette pildid: kuis tee su ees lahti hargneb ning pilved üle pea sõuavad, kuis kraaviperved on täis sinililli ning kevadele järgneb õige pea suvi… Su juurde jõuab tagasi rännust väsinud valge tuvi ? su kunagine lennukas unistus. Olgu su elu möödunud ladusalt või läbi valu ja kibeduse ? Jaagu laul mõjub kui teraapia.
Laul nagu elu
Jaagu esinemised on loomulikud ja siirad ning ei oskagi paremat teha kui kirjeldada neid katketega ta laulude tekstidest, sest ta laulud teebki tõeliseks see, et ta on elanud ja olnud nii, nagu see lauludes kirjas on.
Rahvatantsusõprade jaoks on eriline tähendus laulul “Meil on elu keset metsa?. See oli rahvatantsupeo alguslooks. Enamasti aga ei teatagi, kes selle loo autor on.
“Elu keset metsa” on tegelikult väga huvitav laul. Siis, kui Jaak selle tegi, oli ta südamelt kristlane ja õppis mesinikuks. Ta elas kaua üksi metsa keskel ja laulis nii, nagu puud laulaksid endast.
“See on üks väga puhtalt kristlik laul, mitte paganlik, nagu vahel arvatakse,” ütleb Jaak ise. “Aga laul ei ole minu jaoks kõige tähtsam, vaid pilt.?
Jaak teab, et metsapõue on alles jäänud möödunud aegade kuldne selgus.
Kõige tähtsam on Jaagu jaoks jõuda enne esinemist sisemise vaikuseni. Alles leppimine ja rahusolek enesega ? see sisemine häälestumine ? toob tema sõnumi vahetult ja usutavalt publikuni ja häälestab ka kuulaja samale lainele. Nii, nagu see oli kodus Paganamaa metsades.
Enne maale kolimist töötas Jaak ühes Tallinna tehases, oli puusepp ja ehitas kaluripaate. Sealne lärm oli olnud talumatu. Siis põgeneski ta ära vaikuse sisse. Elas seal kuus aastat, suurema osa ajast üksinda. Puusepa ametit peab ta tänagi, on tugev nagu karu ja ehitab korralikke palkmaju.
See, kes Jaak Tuksami kunagi laulule äratas, oli teatrimees Priit Pedajas. Hiljem viis õnnelik juhus ta kokku Herbert Murdiga. Murd oli tulnud Panso-koolist ära, läinud metodisti kiriku juurde jutlustama ja tõi Jaagule Kaplinski kogu, pärast ka Viidingu oma. Nüüd on Jaagule väga lähedaseks saanud Ernst Enno looduslüürika.
Kuigi enamasti on Jaagu laulud kurvad, taotleb ta nendega ometi helgust.
“Ma arvan, et kurbuse ja rõõmu vahekord minu lauludes tuleneb asjaolust, et meie elu saab kunagi otsa. Ilu kaob. See teeb ju natuke kurvaks,? arvab Jaak ise. ?Ja teine asi on meeletu õnn: see, et meile on antud võimalus seda vaadata, kuulda, tunda, haista??
Jaak Tuksam on kuulunud In Spe esimesse koosseisu koos Peeter Brambati ja Erkki-Sven Tüüriga. Hiljem oli Päratrusti aeg. Võib väita, et Jaagu laulus on väge. Seda võib selgesti tunda ka tema “Jõulumissas”, mida nimetas tunnustavalt isegi hiljuti Jõgevat külastanud peapiiskop Andres Põder.
Jaak tegelikult kardab natuke selliseid asju.
“Väega peab olema ettevaatlik,” ütleb Jaak. “Väega asju tuleb teha väga täpselt. Ma olen näinud inimesi, kes on valesti kasutatud väe tõttu kõvasti viga saanud. Vägi kas kõnetab sind või ei kõneta, aga sina väega mängida ei saa.?
Tore, et sel jõulukuisel õhtupoolikul leidsid paljud muusikasõbrad tee muuseumi juurde ning ühises olemises sündis midagi inimlikku ja sooja.
Üheskoos muinasjutus
Teine muuseumi jõulueelne üritus oli mõeldud lastele. Ja need, kes sellest osa said, lahkusid päris rõõmsatena.
Kalev Kudu juhitavat Tartu üliõpilasteatrit esindasid seekord esimese kursuse tudengid, kes koos käinud vaid ühe semestri. Jõgeval särasilmsete mudilastega kahasse etendatud muinaslood olidki nende esimeseks vaatajateni toodud näitemänguks. Lugu juhtis tavaelus keemiaõppejõuna tegutsev Timo Kikas. Rene Tamm, Kristi Soosaar, Nele Reial ja Tõnis Parksepp on päriselus vastavalt filosoofia, eesti keele ja kirjanduse, füsioteraapia ning kirjanduse ja rahvaluule tudengid. Näiteringi juhendajaks on Auli Auväärt.
Nii siis vaheldumisi jutustati ja mängiti ning seda hoogsalt ja kaasakiskuvalt. Lastele kingiti uued lood Punamütsikesest, kes peale tõsiseid pingutusi sai endale imekauni punase mütsi, ja kolmest hundist, kes päkapikkudel lahkesti piparkooke küpsetada aitasid. Kuigi laval ei olnud dekoratsioone, oli lugude esitus nii elav ja kaasakiskuv, et vähegi fantaasiat omava inimese silme ette tekkis tõeline muinasjutumaailm.
Tudengite teatrikoolitus on päris tõhus. Koos käiakse kolm korda nädalas. Kahel korral viimistletakse kõnetehnikat, kolmandal virgutatakse improviseerimisnärvi. Noorte erinevad iseloomud ja jutustamislaadid muudavad nende esituse huvitavaks ja emotsionaalseks.
Uueks aastakski on muuseumil häid plaane, mis peaksid rõõmu tegema nii kunsti-, kirjandus- kui ka muusikasõpradele. Näiteks on muuseumi projektijuht Toomas Muru sõlminud juba kokkulepe Tartu Kunstimuuseumiga sealsete kogude Jõgeval tutvustamise asjus. Seniks soovib muuseum aga oma külastajatele toredat aastavahetust ja sisukaid kohtumisi uuel aastal!
HELI JÄRV
