Nädal tagasi Jõgeva kultuurikeskuses avatud näitus on Vanaveski rahvale juba kolmas fotoloominguga rahva ette astumine. Nii võib rääkida teatud järjepidevusest, kuigi autorite ring on iga kord olnud pisut erinev. Seekord laekus väljakuulutatud tähtajaks viieteistkümnelt autorilt üle seitsmekümne foto. Näitusele pandi neist nelikümmend paremat.
Õigupoolest tuleks rääkida kahest näitusest: kultuurikeskuse fuajees olev näituseosa kannab pealkirja “Looduse jõud ja võlu meie ümber” ning galeriis olev näituseosa pealkirja “Putukad ? sellised, nagu nad on”. Autorite hulgas on ka Vanaveski kultuuriseltsi mittekuuluvaid isikuid. On isegi paar tallinlast ja üks võrumaalane. Fotokunstiga on näitusel aga ettekavatsematult liitunud luulekunst: kaks autorit ? Katri Haaviste ja Tiina Säälik ? on oma fotodele lisanud enda loodud luuleread.
Lähi- ja üldvaates
Loodust on näituseautorid pildistanud nii kodu- kui ka välismaal, nii lähi- kui ka üldvaates. Mereäärseid päikesetõuse ja -loojanguid on jäädvustatud muidugi lõputult, ent Vanaveski näitusel eksponeeritud ei paista üldisel taustal sugugi kehvad välja. Aide Tsahkna Pärnu ranna piltki näib kuuluvat hommiku- või õhtupiltide hulka, ent on tegelikult tehtud keskpäeval: oli lihtsalt sellise kummalise pilvealuse valgusega hetk. Uku Vaiknemets seevastu sattus rannas silmitsi vesipüksiga, ent selle ajaga, mis fotopüssi palge panekuks kulus, jõudis parem osa “etendusest” paraku läbi saada.
Uku Vaiknemetsalt pärineb ka ilus udupilt, mis tehtud varasel suvehommikul Raigastvere vaatetornist. Tallinlane Rein Kaevand on aga suutnud valmis teha ühe päris hea metsapildi, millel esiplaanil olevad kuivanud oksad huvitavaid kujundeid moodustavad. Proovige metsa huvitavalt pildistada ? ja te näete, kui raske see on!
Lilled ja seened on iseasi: neist “imeb” lähivaates ikka midagi välja. Eriti kui nad värvilised ja põneva kujuga juhtuvad olema. Kenasid lille- ja seenepilte on kõnealuselgi näitusel. Erilise puhtuse ja selgusega jäi meelde Reine Koppeli Tallinna Botaanikaaias tehtud vesiroosipilt.
Fotopisik näib Koppelite peres nii vägevasti võimust võtnud olevat, et hakka või kartma nende teaduskarjääri pärast. Sordiaretuse instituudi direktorist pereisa Mati Koppel on nimelt üks kõvemaid tegijaid putukapildinäitusel. Autor ise (aga tegelikult ka allakirjutanu) tundis kõige suuremat heameelt hariliku vesineitsiku portree üle, mille saamiseks kulus kaameraga Amme jõe vees (õnneks soojas!) solistades kümneid kaadreid ja üle tunni ilusat heinaaega. See-eest sai Mati Koppel pildile suisa Väikest Merineitsit meenutava kompositsiooni, millel tooni annavad putuka sinakas keha- ja tiivaläige, kollane vesikupuõis ja vee roheline sillerdus.
Mõnus on ka tema pilt kiriteost, veel mõnusam selle juures olev kaaskiri. Kiriteoga kohtus Mati Koppel nimelt Elistvere loomapargis närilistemaja trepil ning oli pärast sunnitud tõdema, et teo portreest kujunes vastu ootusi loomapargis veedetud päeva parim loomapilt.
“Ega ma ei saanudki aru, kas pildistasin loomapargi asukat või endasugust külastajat,” kirjutas Mati Koppel.
Putukate keel
Nii hea teostuse kui ka pildis sisalduva stoori poolest torkas silma veel Tiia Kangori “Konkurendid”. Norra-reisil oli ta nimelt tabanud hetke, mil kirju liblikas oli soolikarohult just lahkumas, mesilane taimele aga maandumas.
“Kuigi nad on toiduotsingul konkurendid, jäid mõlemad saadud noosiga väga rahule,” kirjutas Tiia Kangor kaaskirjas. “Kahju, et ei oska putukate keelt. Oleksin tahtnud ka vestlusest osa saada.”
Eelpool sai öeldud, et soodsate tingimuste korral läheb kvantiteet ka fotograafias üle kvaliteediks. Jõgeva aleviku harrastusfotograafide puhul on nendeks soodustingimusteks analüüsivõime, enesekriitilisus ja õpihimulisus. Oktoobris, täiskasvanud õppija nädalal tehti mükoloogist loodusfotograafi Indrek Selli juhendamisel läbi fotokursuski. Sel näitusel tolle koolituse tulemused ehk veel ei avaldu, aga järgmistel kindlasti. 4. jaanuarini üles jääv kaksiknäitus sai teoks kultuuriseltsi Vanaveski käivitatud ning kohaliku omaalgatuse programmist rahastatud projekti “Hetk jääb” raames. Kauniste või põnevate hetkede-objektide jäädvustamine näib Vanaveski rahval juba veres olevat.
RIINA MÄGI
