Praeguse Riigikogu koosseisu 101 saadikust on ainult 19 naist (18,8 %). Paraku jääb nendest häältest väheseks, et rääkida kaasa naiste seisukohalt olulistes küsimustes.
Juba on alanud valimisteralli ja viimane aeg on mõelda sellele, mis on jäänud Eestis vaeslapse ossa ja mida annaks teha selleks, et rohkem naisi saaks otsustusprotsessis kaasa rääkida. Minu arvates on need valdkonnad, mis pakuvad suuremas osas tööd just naistele või millega tegelevad eelkõige naised. On ju meil jätkuvalt kriisis tervishoiu korraldamine ja kõigile abivajajatele kvaliteetse arstiabi tagamine. Tuletagem meelde: kui tervishoiust räägitakse, siis toovad poliitikud kõigepealt välja rahalise mõõtme. Kuid sellest, mis on tervishoiusüsteemi peamine ülesanne, ei räägi keegi. Või võtame hariduse. Mis on ikkagi eesmärk, kas tagada meie lastele hea haridus või võimalikult odavalt läbi ajada. Haridus kiratseb lõpmatutest reformimistest ning alushariduse tagamine, mis annaks naistele võimaluse aktiivselt osaleda nii töös kui ka vabatahtlikus tegevuses, on jäetud väga ebavõrdsetes tingimustes olevate kohalike omavalitsuste korraldada.
Või võtame kolmanda sektori. Mittetulundusühingute tegevuse rahastamine sõltub igasugu erinevate programmide ja fondide rahastamistujudest, kus omaosaluse ja sildfinantseerimise vajadus seavad üsna ranged piirid ja võtavad kohati ära viimasegi võimaluse selles vallas midagi teha jne. Seda loetelu annaks jätkata, aga selge on, et tegu on valdkondadega, mis on meile väga olulised ja kus enamuses on tegevad naised.
Paraku ei lähe eesti naine barrikaadidele oma õiguseid nõudma, vaid loodab vaikselt poliitikute tervele mõistusele, unustades paraku, et poliitikud on enamuses meessoost. Mehed mõtlevad aga neile omaselt ja seda ei saa neile mitte pahaks panna. Kuid mehisele mõtlemisele ja tegutsemisele on kõrvale vaja ka naiselikku vaistu ning hinge ja südamega lähenemist, mis aitab inimesele lähedamaks muuta kõik need erinevates strateegiates kajastatud mõõdetavad ja kaalutavad ettevõtmised.
Põhiprobleemi oleme unustanud
Tegelikult ongi Eesti põhiprobleem selles, et me oleme nende arengukavade taga ära unustanud inimesed oma muredega. Tavalise inimese mure pole mitte Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine, vaid hoopis midagi lihtsamat. Soovime ju, et igal Eestimaa inimesel oleks võimalik kasvada ja elada terves peres, süüa tervislikku Eestimaal kasvanud toitu, saada hea haridus, töötada alal, mis pakub lisaks sissetulekule ka eneseteostust, õppida kogu elu, osaleda aktiivselt kultuurielus ja veeta väärikalt oma vanaduspõlv. See olekski kõik.
Mida siis teha? Aga loomulikult peaks järjest enam naisi tulema poliitikasse, kas ise kandideerides või ka naiskandidaatide poolt hääletades. On ju tegelikult isegi näiteks valimistel mittehääletamine omamoodi poliitikas osalemine. Mida aga naised poliitikas endaga kaasa on toonud, näitab suurepäraselt Põhjamaade kogemus.
Kõige suurem naiste esindatus on Rootsis, kus parlamendi 349 saadikust 165 (47,3%) on naised. Soomes on parlamendi 200 liikme hulgas 76 naist (38%), Norras ja Taanis on vastavad näitajad: 169 liikmest 64 naist ( 37,9) ja 179 liikmest 66 (37,4%). Kui panna kõrvale Eesti vastav näitaja, siis kõnelevad arvud enda eest. Ja kui nüüd vaadata Põhjamaid, siis võib öelda, et nende ühiskonnas jookseb punase niidina läbi märksõna hoolivus. Kes ei tahaks sellises riigis elada!
Mul on ääretult hea meel, et järgmistel Riigikogu valimistel on võimalik valida ka paljude naiskandidaatide hulgast ja anda seeläbi oma panus Eesti elu tasakaalu viimisse. Selleks on vaja, et järgmises Riigikogu koosseisus oleks vähemalt 30 naist.
Pidage meeles, et naiste aktiivsemat osalemist poliitikas on vaja meile kõigile.
Anneli Luisk,
naiste võrgustikulaenu juht
