Kahjuks ei ole põllumajandusministeerium piisavalt kuulda võtnud sektori esindajate ettepanekuid rakendusmääruse väljatöötamisel ja tulemuseks on taotlusprotsessi ummikussejooksmine. Et ära hoida ja ennetada probleeme, mis võivad tekkida järgmise maaelu arengukava rakendamisel, tuleb analüüsida tänast olukorda ja vigadest õppida.
Maapiirkonna majandustegevuse mitmekesistamise meetme (meede 3.3) teist taotlusvooru on kaks aastat oodatud. Kuigi kaua tehtud peaks olema kaunikene, selgus taotluste vastuvõtmise tähtajal 18. oktoobril, et taotlusi oli laekunud ainult viiendikule kogu saadaolevast summast. Pärast tähtaja kahekordset pikendamist laekus küll täiendavalt taotlusi, kokku ca 45 miljoni krooni ulatuses, millest kõik ei pruugi kvalifitseeruda, aga piisavalt suur osa saadaolevast summast on ikkagi taotlemata. Selgus, et taotlemiseks kehtestatud karmid nõuded ei võimalda enamikul ettevõtetest taotlusi esitadagi.
Maaettevõtjad kurdavad täna peamiselt selle üle, et tingimused ettevõtjatele olid ülearu ranged ja kohtlemine ebavõrdne. Võrreldes näiteks põllumajandustootmise investeeringute meetmega (3.1), olid nõuded tunduvalt karmimad. See jättis paljud taotlust soovinud mikroettevõtted lihtsalt ukse taha. Eriti suured olid saajate ja tahtjate vahelised käärid, kui võrrelda nõudeid taotlejate eelnenud majandustegevusele.
Põllumajandusminister väitis küll Riigikogu infotunnis, et ta ei saa mingil juhul nõustuda, kui ühele taotlejate grupile on kehtestatud rangemad nõuded ja mingisugust ebavõrdset kohtlemist ei tohi olla. Kahjuks on minister oma määrusega paika pannud vastupidi. Näiteks põllumajandustootjatele võimaldati meetme 3.1 raames investeeringutoetust, kui ettevõtte käiberentaabluse näitaja oli suurem kui ?8% ehk siis sisuliselt anti investeeringutoetust ka kahjumis olnud põllumajandusettevõtetele. Mitmekesistamise meetme 3.3 määruses seevastu lubati taotleda ainult kasumis olevatel ettevõtetel. Kas see pole siis kahe taotlejate grupi ebavõrdne kohtlemine sama arengukava raames? Ühed peavad kindlasti kasumis olema, aga teised võivad ka kahjumis olla.
Kuna maamajanduse mitmekesistamise vallas pole taotlusi kaks aastat vastu võetud, siis on see omakorda paljud investeeringute õigustatud ootustes elanud ettevõtted kahjumi suunas viinud. Kui ministeeriumis taotluste vastuvõtmise ettevalmistamine millegipärast venib, ei peaks selle tõttu kannatama maaettevõtjad.
Näiteid, kus mittepõllumajanduslikud mikroettevõtted pandi võrreldes põllumajandustootjatega ebavõrdsesse olukorda, on veelgi, kui vaadata kasvõi ettevõtete majandusnäitajate analüüsi. Hindamiskriteeriumid viidi sisse selleks, et võrrelda ettevõtete jätkusuutlikkust ja selle põhjal taotlusi järjestada. Võtame näiteks võõrkapitali osakaalu näitaja. Et saada maksimumarv punkte, peaks firmas olema 10% – 30% võõrkapitali. Siuliselt tähendab see seda, et ministeeriumi arvates peab ettevõttel kindlasti võlg kaelas olema, et ta jätkusuutlik oleks. Kui ettevõttel üldse laenu pole või kui laenu osa on alla 10% , siis saab ettevõte hindamisel ümmarguse nulli. Seega paneb põllumajandusministeerium ettevõtetele sisuliselt kohustuse pankasid nuumata ja endale raske võlakoorem kanda võtta isegi siis, kui see majanduslikult põhjendatud pole. Kuidas see näitab mikroettevõtte jätkusuutlikkust, kellel on niigi raske pankadest laenu saada, jääb arusaamatuks.
Võlakordaja kui hindamiskriteeriumi sisseviimise aluseks oli eelnevate perioodide statistika, aga siis oli võimalus taotleda ka suurematel ettevõtetel. Täna on abikõlbulikud ainult mikroettevõtted ja nende majandusnäitajad ei ole võrreldavad suuremate ettevõtetega.
Samuti olid paljud maaettevõtjad nördinud, et ettevõtjatel ei lubatud taotleda vahendeid uue hoone ehitamiseks, vaid ainult vana rekonstrueerimiseks. Tänase kuuma ehitusturu juures on aga vana maja kordategemine tihti kallimgi kui uue hoone ehitus.
Mis saab edasi? Kindlasti ei tohi vähese saabunud taotlustehulga põhjal teha ilmselgelt vale järeldust, et nõudlus oli väike, ja selle eksliku väite alusel raha teistele meetmetele üle kantida. Vastupidi. Nõudlus oli kindlasti suurem kui kunagi enne, aga määruses seatud kadalipp muutis taotlemise paljudele lihtsalt võimatuks.
Täna on ainuke võimalus määrust leebemaks muuta ja kuulutada välja uus taotlusvoor. Maaettevõtted on elanud õigustatud ootustega investeeringutoetustele lootes ja peavad saama juurdepääsu riiklikus arengukavas neile ette nähtud vahenditele, mille on kinnitanud ka Riigikogu.
Arengukava rakendamine on sama tähtis kui selle kava väljatöötamine. Me võime pikalt arutada arengukava telgede ja meetmete sisu üle, aga kui rakendusmäärused teevad needki vahendid taotlejatele kättesaamatuks, siis on arengukava oma eesmärkide täitmisel ikkagi läbi kukkunud. Usun, et Põllumajandusministeerium tahab siin kindlasti üles näidata head tahet maaettevõtluse mitmekesistamise suunas, parandab tehtud vead ja arvestab uues määruses piisavalt sotsiaalpartnerite arvamusega.
IMRE SOOÄÄR,
Reformierakond
