2008. aasta 1. jaanuari seisuga elas Eestis 1 340 935 inimest. Nendest 295 996 ehk 20 protsenti olid alla 20-aastased, 814 297 ehk 61 protsenti 20-64-aastased ning 230 642 ehk 18 protsenti 65-aastased ja vanemad. 2009. aasta alguseks on meid Eestimaal umbes tuhande jagu vähem, sest vanemaid põlvkondi, kes teistele teedele lahkuvad, on enam, kui noori juurde tuleb.
Samas on rõõm tõdeda, et peredesse sündivate laste arv on viimastel aastatel suurenenud. Sündimus ühe naise kohta (1,64 last) on Eestis, võrreldes Euroopa keskmise näitajaga, juba mõnevõrra paremgi ja Eesti kogemusi perepoliitika vallas käiakse uudistamas teistest riikidest.
Julgus peret luua on kasvanud
Kõige selle toreda taustal on Eestit siiski ees ootamas raskemad ajad. Palkade kiiret kasvu pole järgnevatel aastatel ilmselt oodata ning majandusraskused kergitavad töötust. Seetõttu võivad väheneda ka perede ressursid. Selle peale ütlevad paljud, et lapsed ei sünni rahast, vaid ikka armastusest ning armastuse defitsiiti pole lähiaastateks küll ennustatud.
Me teame, et Eesti pered armastavad endiselt lapsi ning soovivad enamasti vähemalt kaht, aga sageli ka kolme järglast.
Kuigi inimeste julgus peret luua on viimastel aastatel kasvanud, on see nüüd asendumas ebakindlusega tuleviku suhtes. See ebakindlus tuleneb nii üldisest majanduslangusest kui ka ebakindlusest nende toetuste suhtes, mida Eesti ühiskond võib pakkuda. Viimased uuringud näitavad, et vaid iga kolmas eestimaalane on kindel, et tal on raskel ajal kellegi teise kui enda peale loota. Selle näitajaga oleme Euroopa viimaste seas. Selline ebakindlus ei soosi nii siduvate otsuste vastu võtmist, nagu seda on lapse kasvatamine.
Mis meie kindlust siis suurendaks? Lapse kasvatamise puhul on sellel kindlusel kolm sammast — riik, omavalitsus ja pere. Õnneks ei ole riik teinud suuri kärpeid laste arvelt ja loodan, et esimesel võimalusel taastatakse ka riiklikud investeeringud lasteaedadesse, ranitsatoetus ning isade võimalus võtta lapse sünni puhul kaks nädalat riigi poolt tasustatud lisapuhkust.
Keeruliste aastate järel tulevad paremad
Hea meel on, et Eesti omavalitsused on aastate jooksul muutunud aina lapsesõbalikumaks. Kuid ka nende lapsesõbralikkust mõjutavad ressursid. Sel aastal teostatud uuring näitas, et kohalike omavalitsuste lapsesõbralikkus sõltus vahenditest ja laste osatähtsusest rahvastikus. Kumbki tulemus pole väga üllatav, kuid siiski julgustav. See räägib sellest, et võimaluse puhul soovitakse lastesse investeerida ning laste hääl on kohalikul tasandil kuuldav. Vastupidine tulemus oleks olnud väga kurb. Loodan väga, et see hääl on kuuldav üle Eesti, sest sellel on kaalu ja mõju.
Kolmas pere tugi on kindlasti pere ise. Siin sooviks, et Eesti pere otsustaks kõigi elu väärtuste seas just laste kasuks. Kindlasti saabuvad keeruliste aastate järel ka paremad ja lapsed kui väärtus jäävad alati. Eesti pere koosneb emast, isast ja lastest. Selleks et Eesti naisel oleks tugi laste kasvatamisel, on vaja Eesti mehel muretseda mitte ainult oma pere, vaid ka oma tervise eest, et tugi perele kestaks kauem. Kuigi paljud mehed arvavad, et naised hindavad nende juures just suur teenistust, näitavad uuringud, et naised ise pole sellisel seisukohal. Küll aga ei ütleks nad ära abist koduste tööde juures.
Sageli armastatakse öelda, et lapsed on tulevik. Nii selgubki, et tuleviku otsused on perede kätes. Julgust otsustamiseks lastega maa kasuks!
iii
URVE PALO, rahvastikuminister, sotsiaaldemokraat
