17. novembril osaleb Kalev Raudsepp Tallinnas Eesti jalgrattaspordi 120. aastapäeva pidustustel. Kodust Luualt enda rajatud Äksi Puhkemajja tööle sõites möödub ta Tabivere vallas Tormi külas kiviga tähistatud paigast, mida tuntakse rattaaiana ja kus 1896. aastal avati esimene velotrekk Eestis. “Sisuliselt algas nii jalgrattaspordiga tegelemine eestlaste jaoks. Baltisakslased hakkasid siinmail seda sporti aga kümme aastat varem harrastama,” räägib Raudsepp.
Seda, et Tabivere mail Piibe maantee ääres asuvad nii eestimaise jalgrattaspordi häll kui ka Kalev Raudsepa töökoht, peab firmajuhut pigem siiski juhuslikuks kokkusattumiseks kui märkimisväärseks teguriks oma sportlikus elukäigus.
“Tabivere olulist tähendusest Eesti jalgrattaspordi minevikus sain põhjalikumalt teada spordiajakirjanikult ja spordiajaloolaselt Tiit Läänelt,” lausub ta.
Kalev Raudsepp rääkis ära loo oma esimese jalgratta saamisest. “Pärast kuuenda klassi lõpetamist kõplasin ma kolhoosipõlde, hiljem tegin ka hobustega heinatööd ja muudki majandis vajalikku. Sel suvel teenitud raha eest sain endale dressid ja jalgratta osta. Tollal oli ratas väärt asi, mida igal poisil ikka polnud. Siiani on meeles seegi, kuidas Valgamaal oma uue Ukraina rattaga, uued dressid seljas, hobusevankrile tagant sisse sõitsin. Tulemuseks oli nii rattaraami kui ka püksipõlve rikkumine.”
Huvi jalgrattaspordi vastu sai Kalev Raudsepal alguse Luua tehnikumis metsandust õppides: “Tehnikumi spordijuht Raimund Kokk soovis, et Luua poisid kõikvõimalikel võistlustel kaasa lööksid. Neli-viis poissi, nende hulgas ka minu, suutis ta meelitada kaasa tegema jalgrattaspordis. Raimund Kokal olid suusabaasis ka jalgrattad ja nii me saime endale tehnikumide vahelistel spartakiaadidel osalemiseks võidusõidurattad. Omavahel arutasime, et nende “võidukatega” oleks vahva ka pikematel jalgrattamatkadel käia. Päris tõsise tõuke jalgrattaspordi harrastamiseks sain, kui ühel võistlustel Paides kohtusin Johan Laasiga. Meie esimese kohtumise ajal töötas ta Saku Maaviljeluse Instituudis ning tegeles rattaspordiga hobikorras, hiljem tuli aga Jõgevamaale jalgrattatreeneriks, kellena töötas siin kaheksa aastat.”
Pärast paariaastast treenimist Jõgevamaal võeti Kalev Raudsepp toonase koondise Jõud liikmeks. Koondis treenis põhiliselt Viljandis. “Nii võin Viljandit oma teiseks treeningupiirkonnaks pidada,” märkis Raudsepp.
Suurmeistriks saamise lugu
Raudsepa kõrgeim saavutus jalgrattaspordis on suurmeistri tiitel. Noorematele spordihuvilistele vajab see mõiste mõneti lahtiseletamist. “Omal ajal oli nii, et teatud tulemuste ületamisel täitsid suurmeistrinormi ja said suurmeistriks. Mina täitsin suurmeistrinormi 1979. aastal Moskvas toimunud Nõukogude Liidu rahvaste spartakiaadil, mida ühtlasi oli 1980. aasta Moskva Olümpiamängude eelolümpia. Suurmeistriks saamiseks tuli meeskonnasõidus sõita kiiremini kui kaks tundi ja kuus minutit. Meie sõiduaeg oli 2 tundi, 5 minutit ja 24 sekundit. Minuga ühte meeskonda kuulusid tollased Eesti tippratturid Aavo Pikkuus ja Oleg Ljadov, samuti Raul Oja. “Kas Teist võinuks siis saada ka olümpiasportlane,” küsin Kalev Raudsepalt. “Põhimõtteliselt jah, sest mind arvati Nõukogude Liidu koondise kandidaadiks. Kandidaate oli 1979. aasta sügisel seitsekümmend neli ja nende hulgast hakkas sportlasi järjest välja langema. Mingi ?anss kõige kõrgemale tasemele tõusmiseks oli aga olemas,” tunnistab omaaegne tipprattur.
Seda, et koondisse ja ka olümpiamängudele mittepääsemist põhjustas Eesti päritolu, Raudsepp ei arva. “Rahvus võis ehk mängida siis rolli, kui viiest mehest nelja välja valiti. Siis, kui mina välja kukkusin, sel teguril ilmselt tähtsust polnud. Ühtlasi arvan, et rahvuste lugu on NSVL spordis ületähtsustatud. Tegelikult oli palju hullemaid jõudude klaarimise momente. Avalik ja parasjagu karm “sõda ” käis ju armee spordiklubide ja Dünamo vahel. Ennekõike kutsus pinge esile spordiorganisatsioonide tippjuhtidevaheline võimuvõitlus.”
Võistluste ja treeningute tõttu sagedasele viibimisele Nõukogude Liidu avarustes vaatab Kalev Raudsepp tagasi nii: “Tänased jalgratturid teenivad oma leiba Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias. Meie tegime seda Usbekistanis, Ukrainas ja Gruusias jne. Küllap on aga kodust kaugel olema pidava tippsportlase elu suuresti ühesugune ja vägagi rutiinne. Vabad tunnid veedad suuresti hotellitoas. Erinevus on vaid majanduslikus tasemes ja elulaadis, näiteks selles, kas hotellis on lift või mitte. Võõras keskkonnas pead aga elama nii või teisiti.”
Raudsepa treenerikäekiri
Kalev Raudsepp lõpetas tippsporditasemel jalgrattasõidu 1980. aastal. “Kaks-kolm nädalat pärast seda, kui ratta nurka viskasin, alustasin juba treenerina. Algul olin Johan Laasi kõrval abitreener. Koostöö laabus meil hästi. Samas tundsin, et Jõgeva jääb töökeskkonnana kitsaks. Seetõttu hakkasin paralleelselt töötama ka koondise Jõud abitreenerina. Ühtlasi andis see ka hea võimaluse Jõgevamaa poistele koondisse pääsemiseks.”
Jõgevamaa jalgrattaspordi huvides oskas Raudsepp kasutada ka olukorda, kus ametiühing hakkas toetama spordikoolide avamist kolhoosides. Jõgevamaal loodi Martin Lillevere nimeline spordikool, kus hakati koolitama jalgrattureid. 1988. aastal reorganiseeriti spordikool spordiklubiks Centrum. Vahepeal oli klubil sponsor Tiiu Silvese järgi nimeks Silves Centrum, seejärel Kona Centrum, praegu aga Jõgevamaaga seotuse tõttu Vooremaa Centrum, kus treeneriks on Kaido Kriit.
“Mina olen püüdnud lahendada klubi tegevuseks olulisi finantsküsimusi. Palju abi on olnud Tabivere valla toetusest, mis võimaldab seal jalgrattahuvilisi noori treenida,” märgib Kalev Raudsepp. Samuti on jalgrattasporti sponsoreerinud tema oma firma ? Äksi Puhkemaja.
Oma õpilaste täpset arvu rohkem kui veerand sajandi vältel treeneritööd teinud mees öelda ei oska. “Treenitavate kontingent on sageli vahetunud. Jõgevamaal töötades treenisin põhiliselt Luua piirkonna poisse, Jõud’i koondises ja Eesti noortekoondises aga ka teisi. Mõne grupiga tegelesin vaid kolm-neli kuud. Kokkvõttes olen arvatavasti treeninud vähemalt paarisadat jalgratturit.”
Kaasaja infotehnoloogia võimaldab Kalev Raudsepal tegutseda ka internetitreenerina: “Treenin lapsi ka meili teel. Nii juhendan praegu Lääne-Virumaa poisse Kadrinas ja Väike-Maarjas. Vahetu suhtlemine võimalus jääb sellise treenimisviisi korral küll ära. Parem on aga siiski saada nõuandeid elektronposti kaudu kui üldse mitte. Pealegi võib internetitreenimistele järgneda periood, kus treener ise õpilase harjutussõitude juures viibib. On ju võimalus netiõpilased teatud ajaks kokku võtta ja neid korraga treenida.
Treenerina olen pidanud kõige olulisemaks jõuda välja sinna, et õpilased suudaksid endale ise tee paika panna. Mõned juhendajad püüavad kõik ette-taha ära teha. Mul selliseid ülitäpseid juhiseid pole. Olen tahtnud viia poisse ja tüdrukuid nii kaugele, et nad saavad aru, mida ja miks nad teha tahavad, ja hakkavad iseennast ise sundima.”
Ülekoormus ohustab kõiki
Meie vestlusteemasse mahtusid ka tippspordiga kaasnevad vastuolud ja ohud: “Ühtpidi on hea, kui noored tahavad kõrgeid tulemusi saavutada ja kaugele jõuda. Kui see toimub aga nii-öelda üle laipade minnes, ükskõik, missuguse hinnaga, siis mina sellest küll hästi ei arva. Sportlase arenemisest on mul mõnikord isegi suurem rõõm kui konkreetsest medalist,” arutleb Raudsepp.
“Mida arvate aga jalgrattaspordiga seotud dramaatilistest ja ka traagilistest seikadest? Erika Salumäe elas noore naisena üle infarkti, Aavo Pikkuus on võidelnud ajukasvajaga, Lauri Ausist saame rääkida vaid minevikus,” küsin spordiveteranilt ja teenekalt treenerilt.
“Õnnetusi võib kõigiga juhtuda. Dajan Ahmet ei tegelenud spordiga, kuid hukkus maanteel nagu Laurigi. Lihtne on kõike halba ajada spordi kaela. Samas tuleb aga tunnistada, et organismi tipptasemel koormamine nii vaimselt kui füüsiliselt on tervisele ohtlik. Ülekohtuselt vara on lõppenud ju ka mitmete ettevõtjate elu.”
Elus vastupidamiseks on igaühele oluline korralik kodu, stabiilne pereelu. Kalev Raudsepal on need olemas tänu jalgrattaspordile. Sportides tutvus ta aktiivse jalgrattaneiu Marjega. Noored leidsid teineteist ja Eestimaa sai rikkaks uue pere võrra. Poegadest Tarmost ja Priidust on sirgunud mehed, kes juba jäädvustanud ka oma nimed jalgrattaspordi lukku. “Meie pere on üdini jalgrattakeskne. Selle üle, et Marje tänastes oludes minust vahel rohkemgi jalgrattaga sõita saab, olen kohati kadegi,” tunnistab Kalev Raudsepp Eesti jalgrattaspordi 120. juubeli künnisel.
JAAN LUKAS
