EELK Jõgeva koguduse kooril täitus hiljaaegu viisteist aastat tegevuse algusest. Vaid aasta võrra ongi koor noorem kui Jõgeva kogudus. Nii on viieteistkümne aasta jooksul pühadeaegsetel jumalateenistustel kõlanud ka kaunis laul.
Igal teisipäeval, kui kooriliikmed kiriklasse lauluharjutusele kogunevad, on koorijuht Anu Piiskoppel enamasti juba neid ees ootamas. Muusikakoolis õpetajana töötav Anu tuleb tavaliselt otse koolist, kui seal lastega tunnid lõppenud. Kuni veel lauljaid kohal pole, mängib Anu orelit ja häälestab ennast prooviks.
Laul teeb pühadest pühad
Nagu nii mõnigi kooriliikmetest on tunnistanud, muudab pühade ajal jumalateenistusel kaasategemine pühad ka nende endi jaoks tõelisteks. Juba kodunt selle mõttega väljatulemine ise, teenistuseks valmistumine, liturgias kaasa laulmine, koraalid – see tegevat pühadest pühad ja tunded eriliseks.
“Koguduse kooril on teine ülesanne kui ilmalikel kooridel. Me ei saa ennast võrrelda ei meeskoori, kammerkoori ega mõne teisega ja kontserte me andma ei kipu,” räägib dirigent Anu ning kinnitab, et kirikukoori lauljaid iseloomustab eelkõige suur kohuse- ja vastutustunne nii üksteise kui ka koguduse suhtes. Lauljad aitavad kirikul sõnumit jagada ja jagada saab ikka siis, kui see sõnum enesele midagi kõneleb.
“Tegelikult on meie koor võib-olla rohkem isegi sotsiaalne nähtus. Meil on lahe koos olla ja nalja teha. Nalja peab olema, see aitab elada. Üldse on selline sõprade vaheline turvaline tunne,” räägib dirigent oma koorist silmade särades ning kinnitab, et just meelsus ja vaimsus on ilmselt see, mis inimesi kõige enam ühendab ja olemiseks nii vajaliku turvatunde annab.
Ühtemoodi arusaamine
“Ega ma omapäi poleks julgenud küll omal ajal kooriga alustada, õpetaja Markus Haamer selle ettepaneku tegi ja sellest asi alguse saigi,” räägib Anu. Päris algusest laulab kooris praegu neli inimest – Meeli Peldes, kes on ka koorivanem, Ester Sass, Ave Palm ja Reet Kikkas.
Aja jooksul on koorist rahvast üksjagu läbi käinud. Loobumisel on olnud erinevad põhjused. Kas ei ole jätkunud aega või pole sobinud koori eripära. Viimaseid, tõsi küll, on üsna vähe olnud. Lauljad on enamasti kas sama või mõne teise koguduse liikmed või siis lihtsalt sarnase mõtteviisiga inimesed. Praegust koosseisu julgeb koorijuht nimetada elujõuliseks kooriks. Eriti hea meel on tal kahest uuest noorest lauljast Sillest ja Evelinist. Ka meeshäälte üle on põhjust rõõmu tunda. Kirikuõpetaja Valdo Reimann liitus Jõgevale tulles kohe ka kooriga ning nüüd laulab ta koos poja Eliasega. Bassilaulja Tauno kutsus aga koori oma Viljandi kultuuriakadeemias õppiva poja Jaanuse.
Heades sidemetes on koor juba aastaid sõpruskogudusega Soomest Ringost ja sõpruskooriga Rootsist Enköpingi lähedalt väikesest maakohast Tillingest. Vastastikku käiakse üksteisel külas ja lauldakse koos. Tänagi on külla oodata seitset inimest Soome sõpruskogudusest. Homme pärast jumalateenistust süüakse koos traditsioonilist jõuluputru.
Üksteiselt õppides
Anu käe all käib laulmas veel üks seltskond eakamaid prouasid. Seda pigem osalemisesoovist ja laulurõõmust. Need inimesed teevad Anu eriti rõõmsaks. “Nendega suhtlemine on ääretult rikastav. Nii palju positiivsust, vaimujõudu ja tugevat usku poleks ma kusagil kogenud, kui ma poleks nendega kokku puutunud. See nende enneolematu kohusetunne, püüdlikkus ja oskus eriliselt tänulik olla on lausa imetlusväärne,” kiidab Anu.
Tema arvates peaks üldse eri põlvkonnad üksteisega tihedamalt suhtlema. Oleks, mida üksteiselt õppida ja vahest ei oleks elu siis ka nii raske, kui ta vahel on.
Õppida on Anu arvates palju ka lastelt. Seda kogeb ta oma igapäevatöös muusikakoolis pidevalt nende väikeste inimestega suheldes, kes tema solfedzhotunnis käivad, kellega laulu või mõnd esinemiskava harjutab. “Ma ei väsi imetlemast ja imestamast, kui leidlikud lapsed ikka on ja mida kõike oskavad,” leiab Anu ja on kindel, et lapsed saavad täiskasvanute mõttemaailma ja ellusuhtumist muuta, kui vaid suured rohkem avatud oleksid.
Üks uks, mis on lahti…
“Mu ema on olnud eluaegne pedagoog, ju istub minuski sees see kohustus midagi teistele edasi anda,” lausub Anu nii oma igapäevast tööd muusikakoolis kui ka koorijuhi tegevust silmas pidades. Ta hindab väga inimesi, kes suudavad lapsi mänguliselt köita. “Mina pole niisuguseks loodud, eks ma siis proovin teistmoodi. Aga ma olen tähele pannud, et nad tulevad innukalt kaasa ka tõsisemal moel.”
Vahel on Anu toonud muusikakooli lapsi ka jumalateenistusele esinema ning ütleb, et lapsed tulevad meeleldi. “Esineda ja ennast näidata neile ju meeldib. Ma olen neile alati ka selgitanud, milles nad osalevad. See on ka üks võimalus väikestel suurte inimeste seas ennast võrdsetena tunda ja ühtlasi näidata lastele üht ust, mis maailmas olemas ja lahti…”
Anu enda tee kiriku ja laulu juurde algas kunagi tänu tema klaveriõpetajale Jüri Pastarusele, kes Laiuse kiriku juures tegev oli ja ilusa lauluhäälega tüdrukut jumalateenistustele laulma kutsus. “Mu vanemad sel ajal kirikus ei käinud. Vanaema oli küll kunagi koguduse liige olnud. Tema ikka ütles, et ilusamat muusikat kui kirikukoraal pole ilmas olemas.”
Ilmselt oli selleski, et tüdruk Tartusse Elleri-kooli klassikalist laulu õppima otsustas minna, mingi osa nii vanaemal kui ka tollasel klaveriõpetajal. Anu kaunist lauluhäält imetletakse nüüdki, ehkki elukutseks pole laulmine talle saanud.
Jõgeva koguduse koori Anu Piiskoppeli juhatusel võib kiriklas laulmas kuulda jõulu esimese püha jumalateenistusel.
VAIKE KÄOSAAR
