Eelmisel nädalal ründas pensionäride liidu aseesimees Aare Kitsing räigelt Andrus Ansipi valitsuse poliitikat ja väitis valjuhäälselt, et keskmine pension tulevikus justkui enam ei tõusekski. Ei hakka autoriga iga tema poolt esitatud numbri üle vaidlema. Inglise majandusmees Thomas Right väitis juba üle-eelmise sajandi lõpus, et pole põnevamat, kuid ka raskemat raamatut kui riigieelarve, millest arusaamiseks tuleb ta vähemalt viis korda läbi lugeda. Lugemiseks aega jätkub, sest eelarve kinnitamisega veel suurt kiiret pole. Seepärast jätan ka artikli avalikkust eksitavad üksikasjad autori enda parandada ja sotsiaalministeeriumi ametnike analüüsida.
Ise aga sooviksin Eesti pensionipoliitikast pisut üldisemalt rääkida. Seda põhjusel, et härra Kitsing oma kirjatükis juba ka märtsivalimisi meenutab ja esitab sügavalt poliitilise küsimuse, millist erakonda pensionärid valima peaksid.
Millal pension kõige rohkem tõusis?
Ilma pikemalt arutlemata võib vastata, et siis, kui Keskerakond valitsuses oli. Pensionärid said eelistatud tähelepanu osaliseks juba Edgar Savisaare esimese valitsuse päevil aastal 1991. Selle valitsuse lõppedes ja Marju Lauristini sotsiaalministriks saamisega algas pensionile mineku ea järjepidev tõstmine ning elatusraha maksmise piiramine.
Järsk pensionitõus toimus 2002. aasta talvel, kui Keskerakond astus valitsusliitu ja sotsiaalministriks sai Siiri Oviir. Pensionidele lisati korraga 340 krooni. Aprillikuus pidi tulema veel teinegi tõus, kuid peaminister Siim Kallase ja rahandusminister Harri Õunapuu ühise otsuse tulemusena pandi ettepanek pensioni lisatõusu kohta kalevi alla.
Järgmises valitsuses Keskerakonda polnud, kuid Tallinna linna juhtides sai erakond oma sümpaatia eakate põlvkonna vastu siiski realiseerida ja pealinnas hakati vanainimestele hinnatõusude leevendamiseks maksma 500-kroonist toetust.
2005. aasta aprillis, kui Res Publica ja Reformierakonna tüli tõttu võim lagunes ja valitsusse kutsuti Keskerakond, kirjutati jõuline pensionitõus kohe ka koalitsioonileppesse. Nii saavutati kokkulepe kõikide aegade kõige suuremaks ehk 33-protsendiliseks pensionitõusuks.
Maksame vana võlga
Viisteist aastat järjest on Eesti riik maksnud vanemale põlvkonnale tunduvalt väiksemat pensioni, kui riigil võimalik oleks olnud. Uut elu ehitati paljus vanainimeste arvel. Samal ajal kõlbas sellesama vanema põlvkonna ehitatud maju, lautu ja tootmishooneid edukalt erastada ja ärastada. Oleks olnud ju eetiline ja õiglane erastamisrahadest ka pensionide taset ülal hoida. Kuid seda ei tehtud. Veel hullemgi. Üheksakümnendail aastail oli isegi piinlik pensionär olla. Neid nimetati muidusööjaiks ja riigi kulul elajaiks.
Nüüd lõpuks oleme saanud riiki juhtima valitsuskoalitsiooni, kes esmakordselt uue Eesti ajaloos seadis esimeseks prioriteediks sotsiaalpoliitika ja pensionide tõstmise. Meie suureks õnneks on riik lõpuks pööranud oma näo nõrgemate poole ja hakanud tähtsustama paljulapselisi peresid, vanemat põlvkonda, puuetega inimesi. Nii suurt summat kui sel aastal pole varem kunagi sotsiaalkuludeks eelarvesse kirjutatud. Tänavu maksti pensionideks 12 miljardit krooni. Järgmisel aastal 18% rohkem ehk ligi 14 miljardit krooni.
HEIMAR LENK,
Riigikogu liige, Keskerakond
