Kes me siin oleme, kust tuleme ja kuhu läheme? Need tavalised küsimused muutuvad aktuaalseks hilissügiseti, kui hinged on liikvel. Kas ainult esivanemate või ka järeltulijate omad?
Hingedepäeva pidamine 2. novembril on küll kaunis komme, kuid enamik eestlastest tajub sisimas hingedeaega palju pikemalt.
Me süütame küünlaid nii kohusetundest kui armastusest. Ainult meie ise teame, mida oma lähedaste hingedega endamisi räägime, milliseid lubadusi neile anname. Kuidas küll edastada mälestusi, kui ka nähtavat vara mõttega ja hingestatult edasi anda on raske? Eluhoiakute edastamine on alati kahepoolne tegu.
Lahkujatel on sageli raske lahti lasta selle ilma väärtustest. Lõplik lahkuminek on ühtemoodi valus olenemata sellest, kas lahkuja on vana või noor. Kuigi keha pannakse mulda, on see üksnes kest. Keha ja vaimu lahutamine tundub julm. Kõige lähemale ringile on see ääretult valus kogemus.
Inimesed lähtuvad kogetavast. Nii räägitakse ikka sünnitusest ja mitte sünnist. Mis on sünnitus, sellest on võimalik enam-vähem aru saada. Aga mis on sünd? Keha müsteeriumi on inimkond lahendanud. Me teame, kuidas ta tekib ja kuidas laguneb. Sünd on midagi muud. Kust ja kuidas tuleb hing? Mida ta sel teel kogeb?
Pikad sügiseõhtud ei ole loodud mitte tekitamaks depressiooni, vaid nad on antud meile selleks, et me märkaksime aega maha võtta ja elamisest rõõmu tunda. Just praegune aeg on ideaalne, et näha meid iga päev ümbritsevaid armsaid hingi, sest mitte ainult surnutel, vaid ka elavatel inimestel on hingel!
Vaatamata sellele, et manipulaatoreid ja müügimehi, kes üritavad omakasupüüdlikult meile konkse hinge ajada, ümberringi jätkub, peaksime suutma ikkagi ise otsustada, mis on meie hingedele hea.
Kuigi Vooremaa ei soovita lasta mitte kellelgi ennast pakendist ära petta, on siiski hea, et kalli ülikonna ostmisel ei lähe vaja hingeharidust tõestavat magnetkaarti, sest ega maailm sellest ilusam poleks, kui närused hinged äratuntavalt väljaveninud kampsunites ringi käiksid.
