See, et 22. september möödus ekstsessideta, et presidendivalimistega seoses tänavatele ja väljakutele valgunud poliitikategemine ei toonud kaasa korrarikkumisi, annab lootust, et asjaomaste struktuuride abil tehtud ennetustöö ja politsei valmisolek võimaldab “vabastaja? monumendigi lähiajal vabastada.
Kuid see ei vabasta kedagi meist probleemi enda käsitlemisest. Sest selle taga avastame sügavama kriisi olemasolu, kui me seda endale tunnistada tahame. Need on ohutsoonid meis endis. Sotsiaalteadlased on juba mõnda aega juhtinud tähelepanu sellele, et vaatamata Eesti kiirele makromajanduslikule edule ning võimaluste avardumisele avaliku sektori järeleaitamiseks ning toetuste suurendamiseks ühiskonna abist sõltuvatele inimrühmadele, kasvab endiselt rahulolematus.
Sisejulgeoleku riskiallikad
Majanduslik toimetulek, tarbimisvabaduse ja -võimaluste kasv iseenesest ei tee veel ühiskonda vabaks. Riigi sisejulgeoleku seisukohast kujutavad endast suurimat riskiallikat esiteks inimeste võõrandumine püsiväärtustest ja kirjutamata reeglitest, mille tulemuseks on kaldumine anarhiasse, teiseks sotsiaalne marginaliseerumine (tõrjutustunne, väljajäämine).
Mõlemate riskiallikate taga näeme laiemat sotsiaalkultuurilist tausta. Olen mitmel pool esinedes korduvalt rõhutanud, et näiteks Eesti liikluskultuur (tegelikult kultuuritus) ei parane olemuslikult sellest, kui suurendame märgatavalt politseipatrullide arvu, kes eeskirjade rikkujaid rajalt maha võtavad. Me võime seda teha ja riigieelarve kasv ka võimaldaks seda, aga “hirmutamise? efektiivsus kulub õige pea.
Kas olete mõelnud, miks liiklejate “solidaarsus? ilmneb rohkem tulesid vilgutades vastusõitjat politseipatrulli eest hoiatamises või koguni kommertsraadio kanalil teavitamises, mitte aga politsei teavitamises liiklushuligaanidest ja roolijoodikutest?
Tõsi, viimasel ajal on muutusi liiklejate ja politsei koostöös juba tunda. Aga kardan, et see pole veel saanud enesestmõistetavaks kodanikukohuseks, pigem on lähtutud olukorra talumatuse teadvustamisest. Teisest hoolimise enesestmõistetavus, mille puudumine just liikluses kõige teravamalt väljendub, sugeneb alles siis, kui kogu sotsiaalses õhustikus muutub peamiseks lugupidamine ühiselust. Mitte õigused ja vabadused, vaid kõigepealt kohustus.
Ühiskond algab kohustusest arvestada teisega, erinevustega, puudutagu need erinevused siis mälu, eluiga, rahvust, rassi, sugu, usutunnistust. Selles kontekstis valmistab mulle kodaniku ja siseministrina tõsist muret jätkuv lõhe eestlaste ja venekeelse kogukonna vahel. Elatakse nagu erinevates maailmades, mille kokkupuutepunktid keelelisel pinnalgi on järjest ahenenud. See ei tee au Eestile kui Euroopa Liidu liikmesriigile, et märgatav osa tema kodanik- ja elanikkonnast tunneb end tõrjutuna, elab omaette keeleliselt suletud ringis, pigem päritolumaa kui kodumaa väärtussüsteemides.
Eraldumine on ohtlik
Sel teemal on 15. septembri Õpetajate lehes põhjendatult kõnelnud Tallinna Ülikooli politoloogiaprofessor Rein Ruutsoo. Ta loetleb mitmeid näiteid, mis on viinud venekeelse kogukonna keelelis- poliitilise sulgumisele, mis omakorda õhutab vastasseise eestlastega. Põhjus on ilmne: nii kaua, kui poliitiline ideoloogia Eestis lähtub monokultuursest ühiskonnast, osutub vene keel kaitsekihiks, millele eesti noortel selle tundmiseta puudub ligipääs. See on ohtlik kommunikatsioonivaegus. Ehk professor Ruutsoo sõnadega: “Monokultuursest Eestist rääkimine riigis, kus riigi kulul on kättesaadav ka mitte-eestikeelne gümnaasiumiharidus, on demagoogia. Eesti on olnud multikultuurne ja jääb selliseks.?
Niisiis, kui me tahame, et infohäiretest või koguni -sulust põhjustatud konflikte ei peaks hakkama lahendama siseministeerium, tuleks ometi kord hariduspoliitika üheks prioriteediks (ja mitte ainult sõnades) seada vene koolides eesti keele ja kultuuri õpetamine. Kuid teisalt vajame ? ja eriti korrakaitseorganeid silmas pidades ? häid vene keelt oskavaid noori. Sest on ju elementaarne kultuuripsühholoogiline tõde, et emakeeles suhtleval võimuesindajal on palju rohkem võimalusi jõuda sõnakuulekuseni (selle sõna otseses mõttes) kui teisekeelsel võimuesindajal. Eesti politsei ei saa olla oma kodanike suhtes “hirmufaktor?, vaid meie üldise turvalise keskkonna valvur.
Selleks aga, et saaksime oma peamist ametikohustust ? sisejulgeoleku tagamist ? professionaalsel tasemel täita, peaks kogu ühiskond hoolitsema selle eest, et siseministeerium ja tema ametkonnad poleksid sotsiaalsete tulekahjude tõrjujad. Kui suudame ohutsoone vähendada endis, siis pole tarvis ka politseil neid lisaks kehtestada.
Kalle Laanet,
siseminister, Keskerakond
