Mäletatavasti lõppes tookordne olukord diktatuuride tekkega, millele järgnes riikide mahamüümine. Kas ajalugu kordub? Riik on usalduskriisis, demokraatia on läbi kukkunud, pole enam kedagi, kellesse uskuda, inimestel puuduvad illusioonid.
Just niisuguses olukorras valiti Lätis möödunud laupäeval tagasi senine vastutustundetu vähemusvalitsus. Kuigi on kõlanud juba ka hääli, et tegemist on hoopis stabiilsusega ja riik on saanud endale kindlal kursil viibiva parempoolse valitsuse, on tegelik olukord nutune. Seekordne valimisaktiivsus oli vabadusaja madalaim.
Valimistel kandideeris kokku 19 nimekirja, parlamenti pääses neist 7. Samad, kes ennegi, kui mitte arvestada, et venelased olid eelmisel korral koondunud ühte erakonda, nüüdseks aga pooldunud ja omavahel purelema läinud. Nendega koalitsioon ilmselt tegemist teha ei söanda, kuid ka ülejäänud kaks, iga termomeetriga mõõtes skaala teise otsa jäävad Uus Aeg (JL) 18 kohaga ja Isamaale ja Vabadusele (TB/LNNK) 8 kohaga, on pragmaatilise Kalvitise juhitava koalitsiooni jaoks seni olnud ebamugavad partnerid.
Seltskond, kes Lätit tahab edasi valitseda, on 100-kohalises Seimis 23 kohta saanud Rahvaerakond (TP), Roheliste ja Talurahva Liit (ZZS) 18 ja Läti Esimene Partei (LPP) 10 kohaga. Viimased kehastavad mitmete vaatlejate sõnul liberaalset teokraatiat, nende programmi ja valimislubadustesse oli kaasatud tegelane nimega Jumal sedavõrd intensiivselt, et lõpuks tundus imelik, et sellenimelist kandidaati nimekirjas polnud. Läbikukkunud pappide partei pääses teistkordselt üle künnise vaid seetõttu, et ühines liiduks kunagise kolhoosiesimeeste erakonnaga Läti Tee. Rohelised on tänapäeval, teadagi, midagi muud kui parempoolsed, niisiis ei saa väidet, et Lätil on stabiilne parempoolne valitsus, mõista klassikalises mõttes.
Kes nad siis tegelikult on? Nelja oligarhi juhitavad erakonnad, keda tegelikult ei huvita Läti rahva elatustase ega riigi heakäekäik, arvavad rahvuslikult meelestatud ringkonnad, kes kahjuks ise sama organiseeritult ja üksmeelselt tegutseda ei suuda. Parlamendist väljajäänud väikesed uued erakonnad uskusid, et valijad on vanadest tüdinud. Olidki, kuid sedavõrd, et ei läinud üldse valima, sest pisiparteisid toetada oli mõttetu.
Kaks päeva pärast valimisi esines üks neljast oligarhist, Ventspilsi linnapea Aivars Lembergs, avalikkuse ees kaebusega, et enne valimisi võitlesid koalitsiooni vastu destruktiivsed jõud, kelle eesotsas oli president ise. Vaira Vike-Freiberga muidugi otse-eetris suurt muud ei öelnud, kuid et inimest, kes on kriminaaluurimise all, ei maksa peaministriks esitada?
Uus Aeg tänas pärast valimisi esimese ja ainukese parteina avalikult oma 148 000 valijat, kes 9. Seimi valimistel hääletasid nende poolt. ?JL juhatus on uhke valijate usalduse üle, juhindume sellest oma tulevases tegevuses, ütles JL pressisekretär Sandris Sabajevs. ?JL on valmis töötama paremerakondade enamusvalitsuses, nagu valijad seda on soovinud.” Ometi on Uue Aja kaasamine koalitsiooni vähe tõenäoline. Tegemist on erakonnaga, kes vajaks Läti Seimis võimule tulemiseks samamoodi absoluutset enamust, nagu flaami partei Vlaams Belang. Antwerpenis 33,5% hääli kogunud parteil tuleb jääda opositsiooni, sest kõik teised parteid keelduvad rahvuslastega koalitsiooni moodustamast.
Uus Aeg pole küll sugugi äärmuslik, kuid ei maksa unustada, millisest ühiskonnast tuleme. Seda kinnitab seegi, et kindlalt kuulub neile välislätlaste eelistus, Uus Aeg kogus välisringkondades 38% häältest, Washingtonis aga koguni 52%. Teiseks tuli erakond Isamaale ja Vabadusele, kes kogus 17%, Torontos aga 41%. Valimiste võitja Rahvapartei jäi välisringkondades 14% kolmandaks, pälvides Washingtonis ja Torontos ainult alla 6% valijate usaldusest.
Kahjuks lasid rahvuslaste hääli lambist vastu taevast mitu nimekirja noori patrioote, ise uhked selle üle, et nende hulgas pole vanu kommareid ja neil puudub nõukaaegne kogemus. Tore, aga miks nad ühist nimekirja ei teinud või mis veel loogilisem, erakonnale Isamaale ja Vabadusele valimisliitu ei moodustanud?
?Läti on lihtsalt nii suur,? otsis üks Noorte Demokraatide nimekirja kuuluv härra valimiste eelõhtul abi mustast huumorist. Nimekirja peaministrikandidaat, endine siseminister Maris Gulbis rääkis aga veel valimiste päeval, et nad loodavad parlamenti pääseda ja koos Uue Ajaga riiki valitsema hakata. Miks oli üldse vaja Uuest Ajast lahku lüüa, jääb antud kontekstis arusaamatuks.
Noorteerakonna Kõik Lätile esimees Raivis Dzintars pidas oma nimekirja 1,49% tulemust aga isegi tagantjärele väärikaks. Ja miks ka mitte, oluliselt halvemasse seisu ei jäänud ju ka nimekiri Maara Maa, kus kandideeris üksainus inimene?
?Kas Lätis poliitilist kultuuri üldse on,? muretseb politoloog Veiko Spolitis. Totalitaarne diktatuur on asendunud demokraatliku anarhiaga, ärkamisaja eufooria võimu nihilismiga, loetleb ta. Spolitis väidab, et ilma konkuretsivõimelise haridussüsteemita pole võimalik tagada pikaajalist elatustaseme tõusu ega parandada poliitilist kultuuri. Parafraseerides Gulbist, ei kuulu üks, teine ega kolmas mainitu valitsevate oligarhide prioriteetide hulka.Antud kontekstis ei taha kevadistele parlamendivalimistele Eestis mitte mõeldagi. Kujutan ette, kuidas iga puu alt kerkivad uusrahvuslaste rakukesed, minnes täie veendumusega kirvega kurge püüdma, kõik nagu pisikesed martaroldid ? ikka omaenese tõekspidamise järgi.
JAANIKA KRESSA
