Maakondade ja kohalike omavalitsuste arengukavades kavandatud investeeringuobjektide analüüsimisel ja nende võrdlemisel eelarvetega saab pikemalt süvenemata öelda, et need on koostatud üle finantsvõimete. Kirja on pandud pikad nimekirjad soovunelmatest, millele reaalset rahalist katet ei ole. Finantseerimise kohale on kirjutatud, et rahastatakse projektipõhiselt.
Pole kava, ei saa raha taotleda
Kerkib küsimus, miks selliseid arengukavasid koostatakse? Vaatamata teema keerukusele, on vastus aga päris lihtne. Kui arengukavas teatud tegevust või investeeringuobjekti nimetatud pole, siis ei saa ka fondidest või riiklikust investeeringuprogrammist raha taotleda. Nii et tuleb aga kõik unistused kenasti ritta seada ja loota, et mõni projekt siiski rahastatud saab. Võib küsida, et mis siis selles nii halba on ?
Vaatame ja analüüsime, millised on taolise ?planeerimistegevuse? viljad. Olukorras, kus korraga on ?tules? (projektitaotluseks ettevalmistamisel) palju erinevaid investeeringuobjekte, killustatakse nii inim- kui ka rahalist ressurssi. Näiteks ehitusprojektide puhul on vajalik tegelda ehituse projekteerimisega, eelarvestamisega jne. Kui aga loodetud objekt ei saa rahastatud, siis aeguvad nii ehitusprojekt, kooskõlastused kui ka eelarve. Ühesõnaga ? taolistes tingimustes tehakse tööd hea õnne peale ja raisatakse ressurssi.
Poliitilised mõjud
Küsimus on: kellele taoline olukord on kasulik? Vastus on jälle lihtne. Taoline olukord on kasulik poliitikutele (erakondadele), kes saavad sel moel maavalitsusi ja omavalitsusi hoida oma lõa otsas. Riigiteaduste teoreetikud seletavad küll sellist olukorda kui keskvalitsuse usalduse puudumist kohalike ja regionaalsete struktuuride vastu.
Kas selline usaldamatus on põhjendatud nende struktuuride suutmatusega teostada regionaalset ja kohalikku arengut või on hoopis poliitikutel läbi investeeringute jaotamise võimalik saada endale vajalikku toetust? Kaldun arvama viimast.
Meile kõigile on teada juhtumid, kus riigi raha jaotatakse parteipoliitilisel põhimõttel.
Maavanema ja omavalitsusjuhi ülesanne pole enam oma üksust juhtida, vaid tegelda poliitilise lobitööga Tallinnas. Taolise olukorra tõttu on tavapärane, kui vahetatakse erakonda seetõttu, et saada remonditud kool või külakeskus. Millisest poliitilise kultuuri kujundamisest saab meie riigis juttu olla, kui kõik on ostetav ja müüdav?
Riigi keskvalitsuse poliitiliste ambitsioonide tulemusena on tänaseks oluliselt vähendatud maavalitsuste rolli maakondade arendamisel. Maavanemalt on võetud kõik hoovad maakonna tasakaalustatud arengu tagamiseks.
Tänased maavanemad, kes peavad tõestama ministeeriumis, miks nad teevad seda või teist, kooskõlastama pisemagi kulu, isegi oma komandeeringuid, ei ole enam oma positsioonilt maakonna juhid, kelle koordineeriva käe all toimub riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste koostoimel maakonna arendamine.
Mida ette võtta?
Mida on vaja olukorra parandamiseks ette võtta? Esmalt on vajalik taastada riikliku investeeringuprogrammi (RIP) jaotamine maakonna tasandil. Jõgeva maavanema ja kohalike omavalitsuste poolt on koostatud pikaajalised kavad (5 aastaks) maakonna haridus-, kultuuri- ja spordiobjektidest, mis vajavad investeeringuid. Konstruktiivsete vaidluste tulemusena on need objektid seatud pingeritta ning igal omavalitsusel on teada, millisel aastal tema objekt saab rahastatud.
Kui keegi arvab, et see endine RIP-i süsteem on ennast ammendanud, siis on võimalik seda ka täiendada. Näiteks võiks osa (30-50%) investeeringute vahendeid tulla otse omavalitsuse eelarvesse elanike arvu järgi ja teine osa jaotatakse maakonna tasandil kooskõlastatult maavanema ja omavalitsustega. Taoline süsteem kindlustaks ühelt poolt rahalise miinimumbaasi jooksvateks investeeringuteks (hoonete ja rajatiste renoveerimine nende säilimiseks) ja annaks võimaluse planeerida suuremaid investeeringuobjekte pikemas perspektiivis.
Investeeringute kavandamine maakonnas peab toimuma pikaajalise plaani alusel, kus reaalseteks ehitusteks on olemas ka rahaline kate. Taoline kavandamine aitab kokku hoida nii raha kui ka inimressurssi ? neid mõlemaid, eriti aga viimast on meie riigis napilt.
Hoiame siis kokku ja tegutseme arukalt!
JÜRI MOROZOV,
Saare vallavanem
