Pärast Eesti Metsaseltsi presidendi Kaupo Ilmeti sissejuhatavat sõnavõttu kutsuvad lummavad metsasarvehelid külalised iidsesse aita. Metsasarvekvartett, kes kogu sündmuse kestel meeleolu loob, on Elistverre tulnud Võrumaalt Sõmerpalust. Noori loodusehuvilisi pillimehi juhendab Eesti Metsaseltsi liige Tõnu Vaask, kes just tänase päeva puhuks ja just siin esitamiseks on loonud “Elistvere tervitusmarsi”. Koos süüdatakse võlvsaalis küünlad püha Franciscuse auks ja mälestuseks. Seekordne loomasõprade päev on eriline: piisonite aia kõrval on valmis saanud loomapargi töötajatele nii vajalik maja ? olmehoone ehk kodusemas keeles töötare. Nüüd on lõpuks ühe katuse all olemas ruumid loomaarstile ja aednikule, söödaköök, puhke- ja pesuruumid kõigile töötajatele ja palju muudki igapäevaeluks olulist. Ehitust rahastas Eesti riik, projekteeris ja ehitas FIE Kalev Jalasto. Sümboolse lindina lõigatakse läbi altai viinapuu väät ja kõik külalised võivad uue töötare kõikidele ruumidele pilgu peale visata. Päeva tähtsust silmas pidades on uude majja üles pandud ka “presidendi” ja tema “nõuniku” pilt: seinalt vaatavad vastu tähtsa näoga ilves ja äärmiselt terase olemisega rebane Rex!
Iga külaline saab töötare kõrvale istutada ka oma puu või põõsa. Loomapargi perenaine Asta Sarv volitab “vägesid juhatama” Ene Ilvese kui teeneka haljastusspetsialisti. Lisaks mälestuse jäädvustamisele on sellel ettevõtmisel loomulikult ka praktiline väärtus ? nii pannakse alus majaümbruse haljastusele, mida on plaanis lähemal ajal täiustada.
Jätkatakse ühises teelauas. Asta Sarv kingib igale külalisele raamitud foto mõnest pargi asukast, autoriks Ray Põder. Ta püüab seejuures pisut arvestada ka kingisaaja sooviga. Kui see just võimalik pole, toimib hästiarenenud huumorisoonega kinkija iseenese tarkusest. Ilvesepilte on tal päris mitu. Ene Ilves saab aga oma nimiloomapildi ise valida: ilvesepilte on talle juba nii palju kingitud, et peale tema enda ei tea keegi, missugust tal veel pole. Pargi töömehed saavad näiteks karupildid ? et neil oleks sama palju jõudu kui Karoliinal. Ja ikka samas vaimus edasi, kuni kõik oma kätte on saanud. Lisaboonuseks on Asta pajatatud lood, peamiselt loomade uudistajatest-külastajatest, kes loomapargi töötajate ja küllap ka siinsete hoolealuste vaatevinklist nähtuna mõnikord üsna eluvõõrad on. Näiteks põtrade aia juures kuuldud dialoog kahe pealinnast pärit koolitüdruku vahel. “Näe, lehm!” nendib üks. “Ah, mine ikka, see on ju metsloom,” on teine asjalikum. “Ma ju ütlengi, et metslehm,” jääb sõbranna enesekindlaks.
Veel veidi istutakse hubases vestlusringis, siis hakkavad napima ajavaruga külalised lahkuma. Need, kellele kell täna enam kupjaks pole, vaatavad koos Asta Sarvega veelkord loomad üle.
KAIE NÕLVAK
