Enn Kalev, pensionär Jõune külast:
“Ju ta on. Lambaid pidasin paarkümmend aastat tagasi, eks siis oli karjas ka oinaid. Ega kõiki isaseid saa jääraks jätta, oinaid peab ka olema. Nüüd on mul ainult paar kitse ja sokk, kuid oinaid kohtab mujalgi, neist puudust pole. Ühtedel praalijatel, teiste mustajatel ja poriga loopijatel oli mihklipäev juba eelmisel nädalal ära. Eks vargapoisid saa ka oma palga: minult varastas sõber ja pärast käis nutmas. Mul hakkas temast kahju ja ei teinud politseisse avaldust. Aga ega must moodi jäta, varsti jäi mujal vahele ja sai oma mihklipäeva kätte. Minul sai kartul ja muu saak võetud ning panin pühapäeval meeõlle käima, et saaks mihklipäeva oma õllega tähistada, nagu seda vanasti tehti.”
Marge Männi, veinikeldri perenaine Põltsamaalt:
“Mihklipäev 29. septembril on kalendris küll kirjas, kuid praegusel ajal ei mõista seda tähistada. Minu jaoks ei ole see kirikuga, karjaga ega põlluga seotud, vaid on rohkem sügise algus. Olen lapsest saati maal olnud ja loomad pole mulle võõrad. Vanematekodus Mulgimaal on praegugi päris suur lambakari. Eks sügisel lähevad mõned lihaks, eks sellest see oina kohta käiv ütluski. Lambalihal on eriline maitse ja see mulle ei meeldi. Lambast on aga kasu ka pärast mihklipäeva, siis, kui liha söödud. Kõige paremad on ju maavillased sokid, nüüd läheb villaseid kindaid veidi vähem vaja. Mäletan, kui vanaema kattis meid külmal ajal lambanahast kasukaga. Oli soe, aga need kasukad olid nii suured ja rasked.”
Olev Rekk, pensionär Puurmani vallast:
“Jah, kui vanasõna nii ütleb, ju ta siis nii on. Öeldaksegi, et ega vanasõna valeta. Mihklikuu 29. see päev on, aga kõik oleneb muidugi sellest, keda sa oinaks pead. On ju palju häid vanasõnu: “Kuidas sina külale, nii küla sinule”, “Ülekohus ei seisa kotis”, “Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub” ja teisigi. Mina ei taha kellelegi halba, ja oleks hea, kui kõik elaksid ja käituksid nende vanasõnade järgi. Peale lamba olen ma kõiksugu loomi pidanud, kuid praegu on mul ainult pullmullikas, koer ja kass. Lambaga oli selline lugu: umbes viiskümmend aastat tagasi, kui pulmi pidasime, viis hunt meile pulmakingiks antud lamba ära. Ei hakanudki enam uut muretsema ega lambaid pidama.”
Maris Peetersoo, kodune Kalikülast:
“Ei tea, vast ikka. Mihklipäev on mingi vanarahva päev, aga täpsemalt ei mäleta. Siiski tuleb kooli usuõpetuse tunnist midagi meelde. Jah, Miikael võitles kuradiga ning viskas ta taevast alla ja nüüd valvab peaingel taevast põrguvägede eest. Olen ka kuulnud, et igal Mihklil olla oma oinapäev, kuid minu tuttaval seda ei tule. Nimepäeval saadan Mihklile tervituseks SMSi. Oinal ikka oma mihklipäev on. Õige mitmed, kes on mulle kunagi käkki keeranud, on selle ka tagasi saanud. Mõnele tahaks ka ise tagasi teha, kuid siis mõtled, et see võib omakorda mulle tagasi tulla. Mihklipäeva võiks ju nüüdki tähistada ja pidutseda. Aga külas pole noori ega pidusid, jaanipäeval on ainuke.”
Airika Andruse, õpilane Tõrenurme külast:
“Eks ka loomad tahavad, et neil oleks oma püha ja tähtpäevad, kuid oina jaoks lõpeb see nagu kurvalt. Kodus on meil ka lambaid. Juhtus aga nii, et üks suri enne mihklipäeva ära. See vana lammas oleks vast muidu ka talveks maha löödud, tavaliselt ei hakata kõiki lambaid ja oinaid ületalve pidama. Kartulid, porgandid, peedid ja kaalid on meil juba üles võetud, vanemad tahavad need tööd ikka mihklipäevaks ära teha. Vanasti peeti sellel päeval pidu ja eks nüüd saab ka – sõbrannal on just mihklipäeval sünnipäev. Mul on ka üks tuttav Mihkel, kuid nimepäeva puhul ei hakka ma teda tervitama.”
Anar Treiman, õpetaja Adaverest:
“Kohe kindlasti, elu on seda õpetanud. Eks neid oinaid ja lambapäid ole omajagu nähtud. Tänapäeval ongi mihklipäev oina läbi saanud mingi kättetasumise või kohtupäeva varjundi. Oinaid, nii nelja- kui kahejalgseid, on aga rohkem kui mihklipäevi. Ega iga oinas ju tea, et ta oinas on, ja mõni veel pahatahtlik pealegi. Inimene peab ise tundma, kas tema kohta saab öelda seda vanasõna või mitte. Kui ta tunneb, et tal on oma mihklipäev juba olnud, on sellest kogemuse saanud ja järelduse teinud, siis võib tal edaspidi paremini minna. Muidu öeldakse, et oinas jääb ikka oinaks. Nagu jäärast võib saada oinas, nii võib mõnestki mehest saada jäär, kuid hiljem oinas.”
ARDI KIVIMETS
