Brüssel, linn täis põnevaid lugusid

Iga paika ? ka eurobürokraatide, pitsi-, gobelääni- ja ?okolaadilinna Brüsselit ? võibki käsitleda erinevate lugude kogumina. Oma lugu võib olla igal hoonel, tänaval ja väljakul, aga ka igal inimesel, kes selles paigas elab. Kõige paeluvam lugu, mille esimesel Brüsselis-käigul leidsin, puudutab kuninglikke Püha Hubertuse galeriisid. Õieti paelusid mind Brüsselis galeriid ise. Kodus veebisaite uurides selgus, et mitte asjata: sellel vanalinna südames asuval hiiglaslikul katusealusel kaubatänaval ehk passaa?il on tõepoolest huvitav lugu.

Kahesaja meetri pikkuse ürdi- ja köögiviljaturgu ühendava galerii ehitamise idee käis 1836. aastal välja Hollandis sündinud noor arhitekt Jean-Pierre Cluysenaer. Mõttel oli jumet: suurejooneline kaubatänav oli planeeritud nii, et see lõikaks läbi mitu räpast tänavat, kuhu jõukad kodanlased jalgagi tõsta ei tihanud. Tegudeni jõuti siiski alles üheksa aastat hiljem, kui kõik võõrandatavate kinnistutega seotud finants- ja administratiivtoimingud ühele poole said. Mainitud toimingud tõid kaasa hulgaliselt kaebusi ja isegi mõne tragöödia.

Üks kõrgest soost vanaproua heitis näiteks ehmatusest ja ahastusest hinge, kui kohtutäitur tema juurde tuli ja teatas, et tema maja läheb peatselt lammutamisele. Habemeajaja härra Paneel lõikas aga oma kõri habemenoaga läbi, et mitte pealt näha oma äri ja majade hukku.

Kuldne kellu

1845. aasta alguseks olid passaa?i ehituse pooldajad linnanõukogus siiski enamuse saavutanud, projekti teostamiseks oli moodustatud vastav kompanii ning peatselt järgnes kuninglik dekreet, mis lubas ehitust alustada. Nurgakivi panid kuldse kellu abil paika kuningas Leopold I ja tema kaks poega. Austusavaldusena kuningaperele nimetati galerii eri osad hiljem Kuninga, Kuninganna ja Printsi galeriiks. Püha Hubertuse nime sai galerii tervikuna selles paigas kunagi asunud Püha Hubertuse tänava järgi.

XIX sajandi keskel oli Püha Hubertuse galerii pikim, kõrgeim (8 meetrit), kauneim ja tänu klaaskatusele ka kõige valgusküllasem passaa? maailmas. Arvukad luksuspoed ning võimalus passaa?i “välikohvikutes” aega veetes mõnekski tunniks Belgia niiske kliima unustada muutsid paiga kiiresti väga populaarseks.

Galerii arvukate poodide hulgas on üks tähelepanuväärsemaid ?veitslase Jean Neuhausi poolt 1857. aastal asutatud kondiitripood. Neuhaus oli spetsialiseerunud köhakommide ning kõhuvaluvastaste lagritsapastillide valmistamisele. Tema poeg Frederic valmistas selliseid delikatesse nagu vanillitäidisega ?okolaadid. 1912. aastal juurutas Jean Neuhaus hulga uudistooteid, nagu puuvilja-, pähklipasta-, kreemi- ja likööritäidisega ?okolaadikompvekid, mida ta hakkas kutsuma pralineedeks, kuna need meenutasid kujult markiis de Praslini tuntud leiutist ? suhkrukattega grillpähkleid. Neuhausi naine, kes oli tüdinud pralineede pabertuutus serveerimisest, tuli aga mõttele hakata kompvekke pappkarpidesse pakkima.

GUMi esiisa?

Püha Hubertuse galeriil on austusväärne koht ka kultuuriloos. Seal on tegutsenud mitu teatrit, antud välja ajalehte La Chronique ja näidatud belgia publikule esimest korda kino. Cinematograph Lumiere’i esimene avalik Brüsseli-seanss toimus, muuseas, juba 1. märtsil 1896 ehk vaid mõni nädal pärast “elavate piltide” esmaesitlust Pariisis. On olnud selliseidki aegu, mil Püha Hubertuse galeriis võisid vabalt vastu jalutada prantsuse kirjanduse suurkujud, nagu Baudelaire, Dumas, Hugo, Apollinaire või Verlaine: galeriis asuv Cafe de la Renaissance (praegune Taverne du Passage) oli selle kunsti- ja kirjandusringi kooskäimiskohaks, millesse eelpool nimetatud kuulusid.

Allakirjutanul tekkis esimest korda Püha Hubertuse galeriisse sattudes nostalgiline tunne: meelde tuli Moskva Punase väljaku äärne GUM ehk Riiklik Universaalkauplus. Kas 1890-1893 rajatud GUMi hoone autorid Aleksandr Pomerantsev ja Vladimir ?uhhov Püha Hubertuse galeriid näinud või sealt ?nitti võtnud olid, ei oska öelda. Vastupidine ? Püha Hubertuse galerii GUMi pealt mahaviksimine ? oli igatahes ajalises mõttes võimatu.

Tegelikult tahaks Brüsselisse tagasi. Huvitavaid lugusid jäi seal üles korjamata tohutult.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus