Rakveres sündinud-kasvanud Jonuks jääb virukaks ka Tartus elades-töötades, kuid Eestist püsivalt ära olla ta enam ei taha. ?Eesti muinasusundi teemaga tegeldes suudan ehk rohkem midagi uut ütelda,? usub ta. ?Pealegi on mulle Eesti rahvusromantismi stiil tõepoolest meeldima hakanud, see on põnev teema. Eestlase ajalooteadvuse kujunemine on seni täiesti lahtikirjutamata lugu.?
Eesti motiivid Skandinaavia saagades
Oleme ju kõik kuulnud lugusid sellest, kuidas terve Euroopa värises Skandinaavia viikingite ees, nemad aga kartsid ainult eestlasi. ?Need on 18. ja 19. sajandi vahetusel levinud, baltisaksa ajalookirjutajate väljamõeldud lood. Ma ei saa ütelda, et oleksin mõnest saagast leidnud kirjelduse, et viikingid oleksid hirmsasti eestlasi kartnud. Eesti alad ilmuvad Skandinaavia saagades tavaliselt ikka sellises seoses, et mingi kuningas võttis väe kokku, läks ja rüüstas Eestit või rüüstas Idateel. Mingit hirmu ei tule ega saagi saagadest välja tulla,? räägib muinasusundi-uurija, kelle jaoks uurimisprotsess iseenesest on põnev ja nauditav.
Tõnno Jonuks otsib oma doktoritöö teema ? eesti muinasusundi ? uusi vaatenurki. ?Püüan oma uurimustega sisse tuua arheoloogilist aspekti, allikakriitilist lähenemist. Senini on selle teema uurimisel lähtutud peamiselt folkloorist. Mina tegelen ennekõike selle küsimusega, kuidas usund on muutunud. Uurin, millisel ajal võisid olla millised usulised fenomenid. Soovin anda dünaamilisemat pilti kui see, mis on tekkinud rahvapärimuse põhjal. See on üsna staatiline pilt, mille on meieni toonud Loorits, Eisen ja Masing,? usub Tõnno Jonuks, et tema missioon on uurida ajas pidevalt muutuvat, dünaamiliselt arenevat rahvausundit.
?Hilis-rauaaja usund pole ju sugugi sama, mis rooma-raua-aja usund ja sootuks pole see sama, mis kiviajal,? räägib Jonuks.
Rein oli luuletaja
Noortest, kes kord Rein Sepa juures Ipikus muinaspõhja keelt õppima hakkasid, on Tõnno Jonuks ainuke, kes mingil määral sellele rajale püsima on jäänud.
?Ajal, kui mina seal käisin, ei saanud ma Reinust veel täielikult aru. Minu õnnetuseks olin ma liiga noor, mul polnud tausta taga, olen alles hiljem hakanud taipama, mis Reinu juures tegelikult toimus,? räägib ta ja meenutab Indrek Ude sõnu, et Rein oli nõid ja nõia sõnu ei saa otse võtta. ?Temas oli nii palju sümbolismi ja allegooriat, Rein oli luuletaja,? ütleb Tõnno Jonuks. ?See, kuidas ta elas, need Ipiku-Ruhja-Mõisaküla liinid, kõik see, mis Reinul oli välja toodud, kus jõekäärus toimus Ginnungagapi lagunemine ja kus maailm pihta hakkas, kõik see, kuidas ta ise päevast päeva elas Edda-mütoloogias ja oli selle enda ümber kujundanud ? see polnud muud kui müüdi mahamängimine. Teda kuulates võis tõesti jääda niisugune mulje, et kogu Muinas-Põhja kosmoloogia oligi seal, tema juures, Ipikus! Paljud antropoloogid on kirjeldanud, kuidas ajaloos perioodiliselt müüte maha mängitakse. Ja Rein tegi seda edukalt!?
Jumalad kui uurimisobjektid
Viimaste aastate akadeemilised uurimused on Jonuksi sõnul viidanud ka üsna ?okeerivatele järeldustele. Näiteks kaitsti Reykjaviki Ülikooli juures mõne aasta eest doktoritööd, kus väideti, et Vana-Skandinaavia jumal Tyr, kes toidab Fenrir-hunti ja kaotab tema lõugade vahel oma käe, on hoopis 13. sajandi kristlike munkade kirjanduslik leiutis.
?Kui nüüd allikakriitiliste uurimuste valgusel küsida, kus see Muinas-Põhja kosmoloogia on tekkinud, on keeruline vastust anda, palju seal on algset viikingiaegset kosmoloogiat ja kui palju keskaegseid lisandeid,? räägib arheoloog.
Ehkki ?Eddades? seisab kirjas, et Odinil on palju nimesid, tunnistab Jonuks, et tema ei kutsu (üli)jumalat mingi nimega. ?Olen selles mõttes oma aja laps. Ma ei saa küll öelda, et olen täiesti areligioosne, aga ma ei oska ka öelda, keda ma hüüdma peaksin,? räägib ta. Tema jaoks on jumalad eelkõige uurimisobjektid.
?Nad on olemas. Ükskõik, kas kirjanduslike või mütoloogiliste objektidena või kas nad tõesti on Walhallas olemas. Kuna neid uurida saab, siis nad olemas on, aga ma ei suudaks uurida asja, millesse ma religioosselt usuksin, siis tekiks mul iseendaga segadus.?
Kas Taara on Thor?
Jonuks kinnitab, et kuigi kõige enamlevinum ja aktsepteeritavaim tõlgendus liivlaste linnusele Turaidale on ?Thori aed?, ei saa kindel olla, et skandinaavlaste Thor ja meie Taara on üks ja sama jumal. ?Eesti keskaegne katoliiklus ja hispaania katoliiklus pole ka sama, hoolimata sellest, et nimi on sama. Kui oletame, et Taara on algselt Skandinaavia Thor, siis juhul, kui ta tõesti Skandinaaviast laenati, toimusid samal ajal ka muutused, ja ta pole ikka enam seesama. Samas on keeleteadlased väitnud, et Tarapita on väga vana jumal, et selle sõna etümoloogia seisukohalt kuulub ta hoopis läänemeresoome keelde, mitte pole tegemist suhteliselt hilise viikingiaegse laenuga. Masing jälle väidab vastupidist, et nemad laenasid meilt, ja ka sellele on esitatud terve rida vastuväiteid.?
Allikakriitiline lähenemine näitab suuri erinevusi ka matmisviisides. ?Hoolimata sellest, et Eesti aladele levis kivikalmete traditsioon ilmselt Skandinaaviast 1000 kuni 1100 aastat enne Kristust ja Eesti kuulus Läänemerd ümbritsevasse kultuuriruumi, nagu ka Ida-Rootsi ning Lõuna- ja Edela-Soome, tekkisid meil ikka teistsugused arengud. Samal ajal, kui Skandinaavias oli kasutusel üksikmatus, võib leida Eestis kalmest paljude inimeste säilmeid, mis sageli on lausa tahtlikult segatud. Inimesed on esmalt põletatud, tuhk on hiljem visatud laiali, säilmete eristamine pole olnud oluline, nagu see oli Skandinaavias. See viitab ka usundilistele erinevustele, mis on ilmselgelt seotud ennekõike erineva kujutelmaga teispoolsusest.
Võib-olla on olemas jumal, kes on kogu aeg laiemas mõistes olnud, lihtsalt erinevad rahvad tõlgendavad teda erinevalt. ?Jumalakontseptsiooni laenamisse ma hästi ei usu,? jääb teadlane kahtlema.
Kas Kalevipoeg on jöötun?
Kuidas asetub sellesse konteksti eestlaste Kalevipoeg? Tõnno Jonuksi arvates peaks küsima kirjandusteadlastelt või folkloristidelt. August Annist on temas näinud Skandinaavia hiiu motiivi, aga kes ütleks, palju on temas Kreutzwaldi või 18. ja 19. saj. romantikat?
?On mingisugused asjad, mis sobivad Skandinaavia hiiu ehk jöötuniga. Näiteks maastiku muutmine ja pahandused. Tema künnivaod on aga palju mastaapsemad, ma ei tea ühtegi teist Skandinaavia jöötunit, kes oleks kündnud. Pahanduste tegemisest on maastikul aga vähe märke järele jäänud,? mõtiskleb Jonuks. Ta ei võta vastutust väita, et Kalevipoeg oleks otsene laen, pigem võib tema sõnul tegemist olla sarnase traditsiooniga.
Eestist rääkida on pretensioonikas
Eesti kultuuriloo puhul tuleb ajalootürannia Jonuksi sõnul ilusti välja. ?Miks me arvame, et vägivald eestlaste vastu algas alles 1208 ja kestab siiamaani? Teame seda ja arvame nii ennekõike seepärast, et selle kohta on meil säilinud allikad. Näiteks Henriku kroonika näol. Sarnaseid asju võis aga olla veelgi, varem. Võttes näiteks praeguseks juba vananenud teooria, kuidas soomeugrilased tulid siia 5000 aastat enne Kristust. Miks see tulemine ei võinud olla samasugune türannia? Miks meil ei võinud olla ka usulisi, väljast tulevaid tugevaid mõjutusi nooremal pronksiajal? Või 6.-7. sajandil, kui näeme, et usundis on toimunud muutused? Me ei taju, et siis võis samuti olla mõõtmetelt sama suur vägivald, sest meil puuduvad selle aja kohta samasugused säilinud allikad,? arutleb Tõnno Jonuks.
Tema väitel tajuti ennast 3. sajandil kindlasti hoopis teistmoodi kui 13. sajandil. Toimisid hoopis teised kultuuripiirkonnad, suheldi teiste üksustega. Me ei saa ka rääkida ühisest Eestist, kasutada sõnu Eesti ja eestlus on üldse liiga pretensioonikas, sest alles 18. sajandil kujunes siinmail välja vastav rahvusromantika ja oluliseks võeti keel, mitte aineline kultuur.
Gümnaasiumi oleks vaja üldist usundiõpetust
Skandinaavia poolega tegelevaid inimesi Jonuksi meelest Eesti jaoks jagub. Kristel Zilmer on uurinud rändamise motiivi saagades, tegutsevad tõlkijad Arvo Alas ja Anu Saluäär.
Eestis elades pole Jonuksi arvates skandinavistika alal suurt midagi võimalik teha, samas on meil võrreldes paljude teiste rahvastega tõlgitud skandinaavia kirjandust küllalt palju. Eesti keeles on leida nii ?Vanem? kui ?Noorem Edda?, mis mõlemad on Rein Sepa tõlgitud, Tõnno Jonuks ise on tõlkinud ?Ynglingide saaga?.
?Huvilised saavad kirjandust piisavalt kätte, kõike, mis puudutab traditsioonilist lähenemist, aluskirjandus on hästi kättesaadav,? räägib Jonuks, kes peab oma ülesandeks sisse tuua pigem allikakriitilisi vaatenurki.
Järgmisel õppeaastal hakkab Tõnno Jonuks Tartu Ülikooli usuteaduskonna juures lugema skandinaavia kultuurilugu, räägib seal “Eddadest” ja tõmbab sisse ka uuemat traditsiooni. Tema meelest oleks gümnaasiumi osas vaja üldist usundiõpetust, mis sisaldaks peale tänapäevaste kristluse ja islami ka surnud usundeid, nagu näiteks muinas-põhja, keldi ja antiikusundid.
Tõnno Jonuks
Lõpetanud Rakvere 1. Keskkooli 1992
Õppinud Tartu Ülikoolis teoloogiat 1992 – 1995 ja ajalugu 1995 – 2000 ning islandi filoloogiat Reykjavikis 1998 – 1999.
Bakalaureusekraad arheoloogias 2000, magistrikraad arheoloogias 2003. Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadur ja Tartu Ülikooli ajaloo osakonna arheoloogia õppetooli doktorant.
JAANIKA KRESSA
