Rääkijaks oli Tartus tegutseva Oskar Lutsu majamuuseumi teadur Liivi Rosenvald. Rääkimise põhjuseks Oskar Lutsu lähenev 120. sünniaastapäev, millega seoses kihelkonnakoolimuuseum on käivitanud kolmest vestlusõhtust koosneva sarja “Kõnelevad Lutsust?.
Liivi Rosenvaldi sõnul polnud Oskar Lutsu esimesed tartlase-kogemused just kõige meeldivamad. 12-aastase poisina Tartu ehk tollase Jurjevi reaalkooli õppima tulnud, piinas teda algul tugev koduigatsus. Peavarju sai ta küll sugulaste juures, ent olud olid seal üsna kitsad. Magada tuli korteriperenaise Kadri Striegeli väimehe, üsna mehiselt norskava Peeter Leppikuga ühes voodis ning kuulata lisaks sellele veel poole ööni teisest toanurgast kostvat pominat: tütar Johanna luges ema Kadrile öösiti ette saksa ajaviiteromaane.
See-eest oli proua Kadril lähedane sõber Aleksandr Rastorgujev, kes koolipoiss Oskari elus mentori rolli hakkas etendama. Ülikooli raamatukogus töötav Rastorgujev pidas Oskariga maha pikki harivaid vestlusi ja jagas talle kasulikke lugemissoovitusi. Nii neelaski noor Luts Bornhöhed, Kitzbergi ja Vildet, aga ka Shakespeare?i, Goethet, Schillerit, Rabelais?d, Maupassant?i jne. Gogoli-fänn sai Lutsust kirjandusõpetaja härra Sosnovski eeskujul. Kaasaegsed mäletavad, et Luts võis Gogolit lehekülgede kaupa peast tsiteerida, kusjuures vene keeles. Kui Lutsul tuju kehv oli, võttis ta sageli mõne Gogoli teose ette.
“Sama teevad paljud nüüd Lutsu teostega,? tõdes Liivi Rosenvald. “Paljude eestlaste jaoks on just need kujunenud tõhusateks tujutõstjateks.?
“Paunvere” ja “Kevade”
Kui Luts reaalkoolist neljandat klassi lõpetamata välja “pudenes?, tahtis ta isa eeskujul kingsepaks hakata, ent Rastorgujevi tagantutsitamisel õppis ta natuke ladina keelt ja pakkus end siis õpilaseks Hirschfeldti apteeki. Kus temast tubli apteekrisell sai.
Peale Rastorgujevi mõjutas Lutsu saatust Postimehe toimetuses töötav Ado Jaakson, kelle juures Lutsu tädi Maret passijaks oli. Jaaksonil oli nimelt kombeks Postimehele saadetud luuletusi ja proosapalu kodus ette lugeda ja vahel viis tädi Oskari neid ettelugemisi kuulama. Mõni ime siis, et Lutski ajalehele kaastöö tegemise mõtteid mõlgutama hakkas. Esimesel katsel tema luuletused küll trükki ei pääsenud, 1907. aastal toimus aga tõesti Lutsu trükidebüüt kahe Thomas Oskary nime all avaldatud luuletusega.
Kui Luts pärast mõnda Tartust eemal oldud aastat 1911. aastal taas ülikoolilinna tuli, oli tema esimene näidend “Paunvere? juba näidendivõistluse ?ürii käes, kes pidas seda auhinna vääriliseks. Kuigi Vanemuise toonane juht Karl Menning laskis Lutsu meelehärmiks “Paunveres” hulga parandusi teha, avas see näidend siiski Lutsu loomingule tee lavalaudadele ja tegi Lutsu enda Tartu teatriringkonnas omainimeseks.
“Võib-olla oleme ka “Kevade? sünni eest tänu võlgu “Paunverega? võidetud auhinnale,? arvas Liivi Rosenvald. “Polnuks seda julgustavat tõuget, poleks Lutsul võib-olla olnudki tuju “Kevadet? kirja panna ja söakust seda kirjastustele pakkuda.?
Muuseas, ühe järgmistest näitemängudest ? ?Kapsapää? ? võttis Menningki juba vaimustusega vastu, nimetades seda omas laadis eeskujulikuks. Ainuüksi peategelase nimi Pliuhkam olevat juba terve naljamäng.
Värvikad tüübid
Peale kirjandus-, kirjastus- ja teatritegelaste oli Lutsul Tartus sõpru arstide, advokaatide, muusikainimeste jt hulgas. Kunagise reaalkoolikaaslase ja hilisema naabrimehe, helilooja ja dirigendi Juhan Simmiga muutusid nad legendaarseks sõpradepaariks juba enne esimest ilmasõda.
“Luts ja Simm olid kolmekümnendatel vaat et niisama olulised Tartu sümbolid nagu Vanemuine ja ülikool,? ütles Liivi Rosenvald. “Nende seikluste kohta räägiti lõputult legende ja anekdoote.?
Omapärased suhted olid Lutsul keeleuuendaja Johannes Aavikuga. Aavik tutvustas kirjanikule järjekindlalt oma sõnaloomet ja kui Lutsule mõni uudissõna meeldima hakkas, võis seda tema järgmises teoses kindlasti kohata.
Lutsu suhtlusringkond ei piirdunud sugugi eestlastest kultuuriinimestega. Ta käis läbi ka näiteks teatritegelase Dmitri ?umakovi ja vene keele lektori Boriss Pravdiniga. Viimase poole pöördus Luts palvega, et ta ?Kevade? vene keelde tõlgiks. Too tegigi katset, ent loobus siiski, kuna leidis, et Paunvere koolipoiste mahlaka kõnepruugi vene keelde ümberpanek käib tal üle jõu.
“Kahju, et ettevõtmine toona pooleli jäi,? ütles Liivi Rosenvald. “Nõukogude ajal “Kevade? küll tõlgiti vene keelde, ent nõukogulikult tsenseeritud-kärbitud väljaande järgi. Nii et nüüd oleks hädasti uut tõlget vaja.?
Tartu oli Liivi Rosenvaldi sõnul Lutsu jaoks mitte ainult kultuurilinn, vaid ka tagahoovide, vaiksete nurgakeste, kellahelina- ja tuulelinn. Tartu ja tartlaste kohalolek on Lutsu teostes tuntav. Huvitavate ja värvikate tüüpidega viis elu Lutsu kokku kindlasti siis, kui ta linna eri paikades üürikorterites elas: enne majaomanikuks saamist vahetas ta neid oma paarkümmend korda. Ka Raekoja taga asunud Vogeli kõrtsis, Barclay platsil Postimehe toimetuses või Noor-Eesti kirjastuses istudes tegi ta alatasa ülestähendusi: märkmik ja pliiats olid tal alati kaasas.
“Luts oli arvamusel, et kirjutaja peab ammutama ainest keskkonnast, mida ta tunneb,” ütles Liivi Rosenvald. “Ta armastas neid, kellest ta kirjutas ? kaasa arvatud neid, kes elule alla olid jäänud. Vastutasuks armastas ka rahvas Lutsu, andestades talle tema napsilembusegi. Lutsu matused 1953. aasta märtsis olid seninägematult rahvarohked.”
Sarja “Kõnelevad Lutsust” järgmised kohtumised leiavad aset 6. oktoobril ja 17. novembril. Siis kõneldakse Lutsu loomingust ja tema kaasaegsetest.
RIINA MÄGI
