Samas pole kõnealune raamat õnneks mitte vaid Puurmani-kanti hästi teadvatele inimestele suunatud, vaid on mõnus lugemisaine neilegi, kes siinseid paiku ja olusid varem ei tundnud.
Kõiksugu mälestusi, külalugusid ja (auto)biograafiaid ilmub viimasel ajal trükis üpris palju. Ja paraku on nendega sageli nii, et keskendutakse kas isiklikule või oma suguvõsa loole, vahel ka mõne asutuse või organisatsiooni ajaloole, millega autoril endal noorusajal lähemad suhted on olnud. Ja siis võib juhtuda, et päris võõrale ei paku need jutud-heietused raamatuna kuigi palju. Ell Maanso sellist viga ei tee. Alustades Puurmani-lugu sajandite tagant ja selgitades autoriteetsetele ajaloomaterjalidele toetudes, kuidas Puurmani oma nime sai, jõutakse kaasakiskuvalt hilis-stagnaaega ja lõpuks, koolilaste ?ikaldunud? kirjatöödest lõbusaid tsitaate noppides, tänasessegi päeva.
Mõnusalt optimistlikus jutustamislaadis tuuakse lugejani seiku Puurmani kaugemast ja lähemast minevikust, räägitakse paikkonna küladest, mõisast ja selle kunagistest omanikest, omapärasest loodusest, kultuurist ja koolihariduse andmisest. Kõigest, mis ühe valla elu juurde on kuulunud ja kuulub.
Puurmani-kandi küladest ja taludest rääkides on oskuslikult ära kasutatud kohalike kodu-uurijate kirjatöid, ajakirjanduses ilmunud artikleid. Samuti on autor ka ise hoolega suulisi mälestusi üles kirjutanud. Sõna on saanud nii stagnaaegsed tootmisjuhid kui kunagised koolilapsed erinevaist ajastuist. Ja punktuaalse täpsusega on iga loo juures kirjas seegi, kellelt, millal ja mis asjaoludel üks või teine meenutus saadud on.
Müts maha nii suure ja põhjaliku töö ees!
Kirjeldatakse külasid-talusid ? ikka elavalt, värvikalt, läbi kord seal elanud inimeste mälestuste, mis vahel mitme põlve kauguselt suust suhu kandudes meie aega on jõudnud. Saame näiteks teada, et omaette jääv Utsali olnud vanasti üsna metsik kant, hunte-karusid-ilveseid kohanud pea igal sammul ja isegi koerad olnud pigem huntidega sugulased.
?Utsali koerad olid hundid ise, ei lasknud kedagi tallu, tapa või ära. Kilomeetri kauguselt joosti võõrale vastu. Vihase klähvimisega saadeti õnnetu teekäija järgmise taluni ja anti seal naaberkoertele üle,? on kauaaegse Puurmani kooliõpetaja ja kodu-uurija Hilda Magnuse kirjutisest Maanso vahendusel raamatusse jõudnud. Hilda Magnus on kirjeldanud ka Utsali talude mõisa-aegset kimpusolekut kaera roobitsevate karude, kartulikuhje lõhkuvate metssigade ja rukkiorast ründavate kitsede-põtradega. Sest jahti pidada mõisnik ju talupidajatel ei lubanud.
Lugeda saab mälestusi Puurmani mõisast ja krahvist, seiku Mannteuffelite lõunaserviisi ?eluloost?, lossi fassaadivapist ja selle lõhkumisest, aga ka huvitavat seoses paikkonna loodusega. Jämedast künnapuust, mille vanarahva jutu järgi olevat Põhjasõja ajal istutanud üks Rootsi väejuht, on raamatu autorile jutustanud Heino Roots. Kirjasõna abil saavad taas elavaks ka aegu tagasi elanud-tegutsenud inimesed, kes oma teotahtelt ja ettevõtlikkuselt nn keskmisest kodanikust üle olnud.
Tänu jutustustele, mis mitme põlvkonna poolt kantuna meie päevini vastu on pidanud, saame teada Ausi mõisa ja selle viimaste omanike kurvavõitu loo.
Kasside suguvõsas Kirna talus olnud aga hakkajaid mehi, kes talu heale järjele töötasid, põlgamata ühemehe-käsisaega puude tegemist või raha saamiseks kottideviisi jõhvikate korjamist. Ja nii, nagu kõigil tolle kandi elanikel, tuli neilgi lõpuks Vene sõjaväe eest oma kodunt lahkuda.
?Meist on üle käinud sõjad ja vahetunud okupatsioonid,? tõdeb üks raamatu alajaotuse pealkirjadest. Ja taas järgnevad huvitavad mälestused kaugete sündmuste kaasaegsetelt. Loeme, kuidas Alice Kuperjanov noorukestele koolipoistele-vabadussõdalastele Puurmani mõisa köögis napist toidukraamist süüa tegi. Ja sellestki, kuidas kohalike Vabadussõjas langenud noormeeste auks esimese Eesti Vabariigi ajal pandud marmorist mälestustahvel poolkogemata terveks jäi, ühest juhuslikust kuurist üles leiti ja 1989. aasta 23. veebruaril Puurmani Keskkooli saali seinal taas avati!
Käsitlemata ei jää loomulikult ka Teine maailmasõda ega olukord, mis selle lõpp ja pikk nõukogudeaeg nii Puurmani inimestele kui loodusele kaasa tõi.
See, et Vene lennukid kusagil Puurmani kandis ?vaenlase kahjutukstegemist? mängivad ja öösiti sood pommitamas käivad, oli stagnaajal vähemalt tartlastele enam-vähem teada, kaugemal rahval polnud sellest ehk aimugi. Kuidas Utsali küla elanikest tühjaks saatmine ja sõjaväelaste poolt asustamine aga tegelikult käis ja millise hirmu all sõjamänge kaasa tegema pidanud inimesed päevast päeva elasid, teavad siiski vaid asjaosalised-kohalikud ise.
Ja ometi oskasid selle kandi nalja- ja elumehed ka polügooni serval elamisest kasu lõigata. Pajatused sellest, kuidas üksteise võidu valgustuspommide langevarje jahiti, on asjaosaliste suust kirjapanduna tõelised jahimehejutud. Kui neid lugusid tõepoolest sõna-sõnalt uskuda, siis mindi isegi niikaugele, et ähvardati esimesena langevarjuni jõudnud ja selle järele puu otsa roninud sõbramees koos puuga alla saagida. Ja kui lennuk tuli ja langevarju asukoha määramisega kiireks läks, võis juhtuda, et isegi kasvuhoone uks lahti ununes ja talvekülm hinnalised kurgid-tomatid ära näpistas…
Puurmani-raamatu eelviimane, pajatuste ja meenutuste osa kajastabki ehk kõige paremini sealse rahva ?usutunnistust? ja ellusuhtumist: elada tuleb igal pool ja igal ajal ning leida elust selle helgem pool.
Tegemist ei ole ajalooraamatuga, vaid raamatuga aja loost Puurmanis, on autor muu hulgas öelnud, põhjendades, miks ta materjali kohati emotsionaalsetel ajenditel on valinud. Küllap teebki just see valikukriteerium kirjapandu nii köitvaks, et seda on mõnus lugeda ka neil, kel Puurmaniga mingit sidet pole ja kes sinna ehk eales sattunudki pole.
KAIE NÕLVAK
