Kolmkümmend kolm aastat Puurmani koolis matemaatikat õpetanud Kaie Kallak peab vahepeal koolist pisut eemale saama – tema ärasõitmised piirduvad nädalavahetustel, koolivaheaegadel ja puhkuse ajal liikumisega marsruudil Puurmani –Tallinn või Puurmani – Tartu.
Töökeskkonnast välja minek on õpetajale vajalik eelkõige asjadele distantsilt vaatamiseks. “Kogu aeg ühes ja samas keskkonnas olles hakkad paratamatult mõtlema oma negatiivseid asju. Ärakäimine annab võimaluse olla tasakaalus. Juba kaks nädalat omas mahlas küpsetamist ja probleemidele mitte lahenduse leidmist muserdab. Lihtsam on ära käia ja tagasi tulla. Siis on probleem unustatud. Või vaatad sellele hoopis teise pilguga,” räägib matemaatikaõpetaja.
Pingeid on meie ümber palju, kõik sõltub ikkagi inimesest, kas ta suudab asja enda jaoks ära seedida, pidurid põhja vajutada ja siis edasi minna.
Kaie Kallak on kaasa löönud õpilasmalevas, laulnud segakooris. “Igal asjal on piir, taoline vaba aja veetmise vorm ei tohi rutiiniks muutuda,” ütleb ta ise selle peale.
Sõitmine ei väsita
Sõitmine teda ei väsita. Siis, kui Kaie Kallak 1975. aastal Puurmani kolis, oli bussiühendus superhea. Kahjuks pole sellest aga enam midagi järel. Veel mõni aeg tagasi tuli Tallinnast buss 11.45, nüüd 9.30 ja läbi Paide. Järgmine tuleb 15.30. Kui varem tuli Tartust õhtul viimane buss kella üheksa ajal, nii et sai kontserdil ja kinos ära käia, siis nüüd on hoopis teine aeg.
Sellepärast õppis Kaie Kallak ka ise autot juhtima, käis koos õpilastega kursustel ja sai load. “Tänu Puurmani koolile. Üks klass käis mul kursustel, ka õpetajatel lubati osaleda. Meid oli neli-viis inimest, kes me laste kõrvalt ja koos lastega autojuhiload saime. Tegelikult õpetas elu ise. Ja autoga on mugavam,” räägib ta.
Tema enda sõnul hoiab teda Puurmanis laiskus. Koht iseenesest on ju suurepärane – Tartusse 38, Tallinna 150 kilomeetrit. Isa elab Tartus, seal on ka väga palju sõpru, elukaaslane aga Tallinnas. “Minu kohustused on vabal ajal mujal, elu on selline,” ütleb ta.
<span lang=”ET” style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: Arial; mso-ansi-language: ET”>Hea seltskond
“Algul, kui ma Puurmani tulin, oli päris palju noori lahedaid õpetajaid. Sirje Jõemaa on nüüd Adaveres direktor, Sirje Viies õpetas Riias eesti keelt, Olev Saluveer on Luunja Gümnaasiumi direktor, Vilja Saluveer töötab ilmselt ministeeriumis, Krista Saarse on Pärnumaal õpetaja,” loeb Kaie Kallak Puurmanis töötanud endisi kolleege kokku.
Õpetajate püsimine või mittepüsimine sõltub tema hinnangul ikkagi oludest.
“Väga paljud inimesed sõidavad. Ka paljud Puurmani kooli praegused õpetajad sõidavad tööle kaugemalt. Seega köidab ka neid inimesi see miski, mis on ainuomane Puurmani Gümnaasiumile. Tähtis on fakt, et hea kaadripoliitikaga on tagatud laste õpetamine igas ainetunnis. Meil on tore, väga tore kollektiiv.”
Õpetaja Kallak ei salga, et äraminekukatseid on olnud. “Aga ma ei ole läinud. Korter hoidis kinni,” tunnistab ta.
Eliitkooli poleks ta enda sõnul kunagi läinud. “Mul on siin 20 last sissetöötatud klassis, miks ma peaksin hakkama seda viie-seitsmeaastast rallit uuesti otsast peale? Sellel pole ju mõtet. Kui minna, siis üldse koolist ära.”
27. lennus lõpetanud kunstnik Peeter Allik ütles, et matemaatikaga oli tal üsna hästi, probleeme ei olnud. “Eksam läks ka hästi. Kaie Kallak oli range õpetaja. Koolis meeldis matemaatika mulle tõsiselt.”
Kaie Kallak ütleb, et praegu on tema jaoks stabiilsuse periood, kus ta suudab kõiki mõtteid ja tegusid valitseda. “Väga mõnus tunne on,” ütleb ta. Stabiilsus tuleb kogemustega, lisaks veel keskkonnast.
“Koolid, kus ise olen kunagi õppinud, on olnud ja on praegugi mõisakoolid või siis kolmekümnendatel aastatel ehitatud majad. Puurmani on looduskaunis koht.
Ta ei ole igav. Kas see nüüd mingit rolli mängib, aga siin on sündinud ja oma nooruspõlve veetnud mu emapoolne vanaisa.
Ja hea seltskond, nendega koos oldud aega ja ühiseid pidusid ei vahetaks millegi vastu. Tänan kõiki oma endisi ja praegusi kolleege, õpilasi, lapsevanemaid, koolitöötajaid koos veedetud aja eest.”
Lapsed on avatumaks muutunud
Kolmekümne aastaga on lapsed muutunud. “Kui televisioonireporter tolleaegsete laste käest midagi küsis, siis ainus vastus oli jah, ei või hästi. Nad ei analüüsinud. Kui praegu vaadata juba nooremaid klasse, siis nad suudavad analüüsida, julgevad rääkida, suudavad end rohkem avada ja väljenduvad paremini. Keskaste on nagu keskaste ikka, nad on avatumad, nendega on võimalik kokkulepet saavutada. Õpilaste arvamusega tuleb arvestada. Õpetavad mind kogu aeg. Ega ma musterinimene ka pole. Olen teinud palju vigu ja teen praegugi. Püüan neid tunnistada.
Vanemad õpilased suutsid kolmkümmend aastat tagasi ehk raskemaid matemaatikaülesandeid lahendada. Praeguse aja ülesanded põhinevad tekstile, lisaks loogika, julgus mõelda. Võrdusmärgi võib küll panna, aga vahe on siiski mõtlemises,” räägib õpetaja.
25. lennu vilistlane Elde Tammepõld: “Kaie Kallak õpetas nii hästi, et matemaatikast sai mu lemmikõppeaine. Ta oli ka klassijuhatajana suurepärane, hoidis meid väga. Olime tema esimene lend, küllap sellepärast suhtub ta nüüdki veel meisse erilise soojusega. Ta on väga sooja südamega õpetaja.“
Ühte kinnitab õpetaja Kallak küll: Puurmani koolis on alati hea mikrokliima olnud. “Praegu on stabiilsuse ja rahu periood. Ma olen tõesti rahulik ja suudan oma tunnid ilma pingeteta ära anda,” lisab ta.
Tänavu oktoobrist on Kaie Kallak ka õppealajuhataja kohusetäitja. “Mul pole kogemust. Mul on ainult visuaalne pilt kõrval, mida ma olen aastatega kogenud põhimõttel, et ma teeksin ise teistmoodi.”
Matemaatikaõpetaja ametit ta õppealajuhataja koha vastu ei vahetaks. Selle koha vastuvõtmine ei olnud tal plaanis. “Tehti ettepanek, kõik läks lihtsalt niimoodi. Mingit kainet kalkulatsiooni ei olnud. Ma ei tea, kuidas läheb. Praegu ma teen kõik, et asjad laabuksid. Mul pole ettevalmistust, ainult elukogemus. Aprillis ehk oskaksin paremini öelda,” tunnistab ta.
Klassijuhatajana on Kaie Kallak tõdenud, et iga tema lend saab koolist väga erineva kogemuse. Ka eelmine ja üle-eelmine lend, vahe kahe lennu lõpetamise vahel on viis ja üksteist aastat. “Igal lennul on oma aja märk.”
40. lennus kooli lõpetanud praegune Puurmani vallavanem Rauno Kuus rääkis, et matemaatika oli koolis üks tema lemmikainetest, sest tegemist oli väga konkreetse asjaga.
“Kaie Kallak lähenes matemaatika õpetamisele diferentseeritult. Meil olid ka kõik kontrolltööd kahes rühmas: tugevamatele andis raskemad ülesanded ja teistele andis veidi kergemad ülesanded, tegeles nendega rohkem ning seletas põhjalikumalt. Meil oli küllalt suur klass – 25-26 õpilast. Ta suutis meid hästi tööle panna, sest kõik said ülesandeid vastavalt tasemele.
Distsipliin oli tema tunnis olemas, teda aktsepteeriti. Kui ta ütles, siis nii pidigi jääma. Me ei kartnud teda, vaid austasime. Õpetajana suutis ta end väga hästi maksma panna.
Klassijuhatajana võitles Kaie Kallak nagu emalõvi oma laste eest. Kui oli vaja meie eest seista või meid kaitsta, siis seda ta ka tegi. Ta oli väga hea klassijuhataja. Väga eriline reis oli meie jaoks gümnaasiumi lõpupoole Vormsi saarel käik.
Me võtsime ette palju asju ja klassijuhataja toetas ning aitas meid alati. Puurmani koolis on teatavad traditsioonilised üritused, mida õpilased korraldavad. Meil oli tugev klass ja aktiiv olemas. Klassiürituste organiseerimisel suunas ta meid alati ise tegema, mitte kunagi ei korraldanud meie eest asju ära. Tulid need asjad meil siis välja, nagu nad tulid, see sõltus meist endist. Tema eesmärk oli meid tööle panna,“ rääkis Kuus.
“Iga kord, kui kusagil väljas oleme käinud, pole meie laste kohta ühtegi negatiivset märkust tehtud, ainult positiivseid näiteid võin tuua. Käitumine on väljaspool kooli igati korrektne ja huvi asjade vastu olemas. Maakooli lastel on väga eluterve suhtumine, nende terve mõtlemine, normaalne huvi ning positiivne suhtumine võluvad.”
“Puurmani Gümnaasiumis tehakse sinust inimene,” ütles kunagi üks lapsevanem oma lapsele. Tal oli õigus. Sest kõik tingimused selleks on olemas – klassid on väikesed, kõikidega saab tegeleda, keskkond on normaalne, õpetajad on head. Kõik on olemas, toimib rahulikult.”
51. lennus lõpetanud praegu Võrumaa Kutsehariduskeskuses õppiv Vahur Tammis pidas matemaatikat kogu gümnaasiumiaja ehk kolm aastat kõige hullemaks õppeaineks, mis üldse välja mõeldud on.
“Nüüd pole mul matemaatika tunnis õieti midagi teha võrreldes teistest kutseõppeasutustest tulnute või ka aasta kusagil töötanutega. Puurmani kooli matemaatika õpetamise tase on kõrge. Ja ma olen õpetaja Kallakule südamest tänulik, et ta meiega tublisti vaeva nägi.
Eksamiks valmistudes jagas õpetaja Kallak klassi kaheks – need, kes tegid matemaatika eksami, jäid tema erilise tähelepanu alla, kes ei teinud, tegid oma tavalist tööd. Koduseid ülesandeid ei saanud kunagi tegemata jätta, isegi siis, kui õieti ei osanud teha, tuli ometi kuhugi jõuda.
Konsultatsioonide ajal võttis ta küll viimast. Soovitas meil võileivad kooli kaasa võtta. Asi oli naljast kaugel.”
Õpetaja Kallak armastas ka nalja teha, aga kui õpilaste naljad muutusid pilaks, said kõik korraliku peapesu. “Naljadega pidas ta ikka väga ranget piiri,“ tunnistas Vahur Tammis.
Tulevad väga väikese sündide arvuga aastad. “Ka need lapsed vajavad õpetamist ja koolitamist, nendel on töökohavalikud suuremad kui mõned aastad tagasi lõpetanutel,” tõdeb õpetaja Kallak.
iii
HELVE LAASIK
