Kuigi keelenõustaja Tiiu Erelt on juba neli aastat tagasi pakkunud ombudsmani eestikeelseks vasteks ‘õigusvahemees’, ei ole see sõna suutnud oma võõrkeelset sünonüümi lõplikult asendada. Nii näiteks jõudis meil avalikkuseni ametlik uudis, et Eesti ringhäälingunõukogu otsustas tööle määrata ombudsmani, kelle ülesandeks saab jälgida rahvusringhäälingu tasakaalustatust.
Siiani on räägitud ombudsmanist eelkõige just Euroopa Liidu kontekstis. Ringhäälingu ombudsmanil ja Euroopa ombudsmanil ei ole muud seost, kui ühine nimetus ja mõned sarnased ülesanded. Eesti riigi tasandil täidab ombudsmani funktsioone õiguskantsler.
Mis aga täpselt peitub selle kohmaka ja võõrapärase sõna taga, jääb paljudele endiselt arusaamatuks.
10-aastane institutsioon
Euroopa ombudsmani institutsioon loodi 1992. aastal Maastrichti lepinguga. Survet institutsiooni loomiseks avaldasid eelkõige Skandinaaviamaad, kus nimetatud amet on väga pika ajalooga (näiteks Rootsis 1809. aastast). 1980. aastatel eksisteeris ombudsmani institutsioon aga juba üheksas liikmesriigis, kiirendades sama mudeli ülevõtmist ka Euroopa Liidus. Juba 1970. aastatel alanud diskussioonid ombudsmani ameti loomiseks Euroopa Liidus said reaalseks alles 1995. aastal, mil sellesse ametisse nimetati Jacob Söderman. Ombudsmani ametit pidas J. Söderman 7,5 aastat ja tema tegevus on oluliselt suurendanud Euroopa Liidu poliitikate läbipaistvust ning institutsioonide avatust. Alates 2003. aastast on sellel ametipostil aga endine Kreeka ombudsman Nikiforos Diamandouros.
Ombudsmani funktsioon ja pädevusvaldkond
Euroopa ombudsmani valib Euroopa Liidu parlament. Ta võtab vastu ja uurib eraisikute ja äriühingute kaebusi, mis on esitatud Euroopa Liidu institutsioonide väärhalduse kohta. Väärhalduse all mõeldakse seda, kui mõni EL-i institutsioon ei käitu kooskõlas seadustega.
Igal Euroopa Liidu kodanikul on õigus pöörduda kaebusega Euroopa ombudsmani poole oma emakeeles ja saadud kaebuse põhjal uurib ametnik, kas vastav institutsioon on rikkunud seadust. Uurimise läbiviimiseks peavad nii Euroopa Liidu institutsioonid kui ka liikmesriigid võimaldama ombudsmanile juurdepääsu kõigile vajalikele dokumentidele ja informatsioonile. Kui ametnik teeb kindlaks, et teatud institutsioon on käitunud ebaõigesti, nõuab ta sellelt ametlikku selgitust, mis peab rahuldama mõlemaid osapooli. Kui kokkulepet ei saavutata või kui ombudsmani kriitilised ettekirjutused ja soovitused ei ole vastavale institutsioonile vastuvõetavad, võib ombudsman teha eriettekande Euroopa parlamendile.
Kaebuse esitamine
Ombudsmanile võib esitada kaebusi kõigi Euroopa Liidu institutsioonide vastu (välja arvatud Euroopa Kohus, kui see tegeleb õigusmõistmisega). Samas ei kuulu tema valdkonda väärhaldus rahvuslike, regionaalsete või kohalike ametkondade poolt. Need probleemid tuleb lahendada kohalikel ametivõimudel.
Kui Eesti kodanik esitab ombudsmanile kaebuse Läti piirivalve vastu, kes takistab tema kauba Eestisse toomist, siis ei kuulu sellise juhtumi uurimine kahjuks Euroopa ombudsmani pädevusse. Kui aga Eesti kodanik pole mingil põhjusel Euroopa Komisjonist saanud talle vajalikku informatsiooni, võib ta selle kohta esitada ombudsmanile kaebuse. Hea tava kohaselt: kui kaebus ei kuulu ombudsmani pädevusalasse, siis üritab ta nõustada kodanikku edasise tegevuse suhtes või edastab ise tema kaebuse õigele ametiasutusele.
Kaebust saab esitada tavalise ja elektroonilise posti või faxi teel. Eestikeelne kaebuse blankett on üleval vastaval koduleheküljel (http://www.euro-ombudsman.eu.int/). Ühe nädala jooksul peaks kaebuse esitajale saabuma kirjalik vastus tema pöördumise registreerimise kohta. Ka edasise tegevuse ja tulemustega hoitakse kaebuse esitajat kursis.
Ombudsmani koduleheküljel leidub ka hulgaliselt informatsiooni selle ametniku tegevuse kohta. Igal aastal annab kõnealune institutsioon välja aastaaruande, mis tõlgitakse kõikide liikmesriikide keeltesse. Aeg-ajalt külastab ombudsman liikmesriike, et tutvustada kodanikele oma tööd lähemalt.
Ombudsman on sõltumatu ja võib ka iseseisvalt algatada uurimisi Euroopa Liidu institutsioonide väärhalduse suhtes. Näiteks kui kaebuse esitaja ei ole Euroopa Liidu kodanik, võib ombudsman iseseisvalt siiski kaebuse põhjal uurimise algatada. 2004. aastal algatas N. Diamandouros kokku kaheksa sellist uurimist.
Statistika
6. detsembril täitus 10 aastat ombudsmani institutsiooni loomisest. Selle aja jooksul esitatud kaebustest on 1/5 seotud juurdepääsuga informatsioonile. Euroopa Liidu institutsioonde läbipaistvuse ja avatuse suurendamine on olnud ombudsmani üks prioriteete läbi kümne aasta. Palju kaebusi esitatakse inimeste poolt, kes kandideerivad tööle mõnda Euroopa Liidu institutsiooni, kuid leiavad, et valik on olnud ebaõiglane. Kõige rohkem kaebusi tuleb Saksamaalt, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt.
2004. aasta statistikast selgub, et enim kaebusi esitatavad tsiviilisikud (3536) ning vähem äriühingud või organisatsioonid (190). 69% kaebustest esitati 2004. aastal Euroopa Komisjoni vastu, mis arvestades Komisjoni olulist rolli otsuste tegemises, on täiesti mõistetav.
Enamus kaebusi puudutasid institutsioonide vähest läbipaistvust ja piiratud juurdepääsu informatsioonile. Kaevati ka ametnikepoolse võimu kuritarvitamise, kohustuste täitmata jätmise, hoolimatuse ja seaduserikkumiste kohta. Kümne tegevusaasta jooksul on ombudsman kokku saanud rohkem kui 20 000 kaebust.
Statistikast lähtudes on kõnealune institutsioon vajalik. See on üks vahend kodanike õiguste kaitseks ja tugevdamiseks. Ombudsman aitab kontrollida, et Euroopa Liidu institutsioonid ei rikuks Euroopa Liidu seadusi ega inimõigusi olles ühtlasi vahemeheks kodanike ja EL-i ametiasutuste vahel. Tema roll lähtub eelkõige põhimõttest, et probleeme lahendatakse kodanikule võimalikult lähedal. Kuigi enamik Euroopa Liidu kodanikke ei vaja ilmselt kunagi Euroopa ombudsmani abi, on siiski kasulik sellise ametniku olemasolust teada.
PILLE PRIKS,
Tartu Ülikooli
Euroopa Õpingute magister
