Mart Laari ja Lauri Vahtre kirjutatud näitemängu eesmärgiks on metsavendluse tutvustamine laiemale avalikkusele ja ülevaate andmine eesti rahva võitlusest oma vabaduse eest.
Näidendis on kujutatud ühe Võrumaa värvikaima metsavenna Auleid Toomsalu elukäiku, kes etenduses kannab Tõeleid Tammiku (Janek Joost) nime. Auleid on pannud aluse paljudele, koguni mütoloogilise mõõtme omandanud legendidele ja saanud peaaegu et Rõuge rahvuskangelaseks. Temast esineb küll vastakaid arvamusi, kuid see on kindel, et ta oli üks aktiivsemaid nõukogude võimu vastu võitlejaid koos oma ustavate aatekaaslastega.
Armastus ja reetmine, pisarad ja naer
Huvitava ja romantilise varjundi annab see, et Auleid ei olevat püüdnudki ennast eriti varjata, vaid tema hulljulgeks eesmärgiks oli just koristada võimalikult palju “punaseid koeri”. Rõuge valla elanike jutu järgi olevat tegemist olnud ka muretu peiari ja hea pillimehega, kes tüdrukute südamed kiiremini põksuma pani.
Siin tuleb näidendisse sisse armastus. Ja kus armastus, sealt ei puudu ka reetmine. Nimelt armus noormehesse ka valla komsorg Õilme Teder (näidendis Metsis, keda mängib Maarja Jakobson). Kuna Auleid ei vastanud tütarlapse tunnetele, solvus viimane kohutavalt ja kuulutas Toomsalu nõukogudevastaseks elemendiks ning alustas viimase lähedaste terroriseerimist, alates elukoha ?ühisvaraks? tegemisest kuni Siberisse saatmiseni välja.
Näidend oli küllaltki hoogne ja näitlejatöö jättis väga hea mulje. Oli ka kurbi kohti, mil patriotismipisar silma tikkus. Aga naeratuse tõi näole tagasi metsavendade tõeliselt krõbe ja nõukogudevastane kõnepruuk ning Untsakate esitatud vahvad laulud.
Kohal oli nii nooremat kui vanemat publikut. Arvan, et minu generatsioon on tolleaegsega üsna sarnane, sest mõlemad on sündinud vabas Eestis ja välja öeldakse see, mida mõeldakse.
Noorematele inimestele tõestas etendus, et metsavendade elu ei olnud mitte mingisugune robinhoodlik meelakkumine, vaid külma ja nälga trotsiv võitlus. Metsast oma kodutalu tulukest silmates vilgatab silmas pisar ja kisub südame alt õõnsaks.
Vanemale publikule oli näidend samuti väga emotsionaalne. Minu kõrval istuv vanem härra ümises ikka kaasa laulda ja eesistuv vanem daam pühkis aeg-ajalt silmanurgast pisara.
Metsavendluse alustalaks oli tuluke, mis alati kõige raskematel aegadel südames pesitseb ? see on lootuse tuluke. See kumas ka näidendis läbi. Räägiti ikka lääneriikide appitulekust ja oldi optimistlikud. Isegi kui ise seda ei usutud, siis räägiti seda ikka kamraadide julgustamiseks.
Nõukogude võimu oli kujutatud vägagi tõetruult. Andrus Vaariku häälega julgeolekumees Sergei Vaino oma umbkeelse kõnepruugiga ja valla partorg Viiu Kaal (Viire Valdma) oma 105%-se plaanitäitmisega panid i-le humoorika täpi.
Laulud olid etenduses kõige olulisemad
Laulud mängisid etenduses muidugi peamist rolli. Ilma Untsakate poolt esitatud Võrumaa metsavendade lauludeta poleks näidend olnud pooltki seda, mis ta oli. Kahju, et meie ajal enam kodudes selliseid laule ei laulda? Oleks vaja küll!
Pärast etendust valdas mind mõnda aega kurbus tolleaegsete vabade eesti meeste pärast, kes vaatamata ennastsalgavale vastupanule punase saapa alla vajutati. Olin ka vihane, nagu oleks mingisugune vana haav südames lahti rebitud. Või soola peale raputatud.
Kuid nagu ütles Mart Laar ? parim, mida me selliste vahvate meeste mälestuseks teha saame, on elada nii, et sellised sündmused Eestis enam iialgi ei korduks. Ja kindlasti ei jäänud teist ainult laulud, kallid metsavennad.
HEITI LEESMENT
Tartu Ülikooli ajalootudeng
