Härjanurme kalatalu tiikides kasvatatakse põhiliselt vikerforelli ja selle kala jaoks on sobivaim veetemperatuur 16-18 kraadi. Sel suvel on temperatuur mitu korda paraku üle 25 kraadi tõusnud. Mida soojem on vesi, seda hapnikuvaesem see on. Kunstlikult juurde antav hapnik ei jaotu aga tiigivees ühtlaselt laiali, sest Pedja jõgi vaevleb veepuuduses ja sellest tulenevalt on ka vee läbivool kalatiikidest tavalisest väiksem. Lõppkokkuvõttes tähendab see seda, et kalad on uimasemad, söövad vähem ja võtavad kaalus aeglasemalt juurde.
Lisaks põuale on sel suvel kalatalule kahju tekitanud haigrud. Eriti jõhkralt ründavad nad noorkalatiike.
“Ilmselt on haigrute tavalised söödamaad tühjaks jäänud ning nüüd tulevad nad hilisõhtul, kui inimesi enam näha pole, siia,” ütles Aarne Liiv. “Vitsutavad kered nii täis, et ei jaksa enam õieti äragi lennata.”
Kaitseks haigrute eest tuleb kalatalu peremehel noorkalatiikidele nüüd kiirkorras võrkaed ümber ja peale ehitada.
Intensiivkasvatuskompleks
Kindlasti elaksid Härjanurme vikerforellid tänavu suvel veelgi kehvemini, kui möödunud aasta oktoobris poleks kalatalus valminud intensiivkasvatuskompleks. Uue kompleksi tiikides on ühtekokku 100 000 tonni vett, millesse pidevalt pumbatakse õhku ja hapnikuga rikastatud vett. Vette pumbatav õhk aitab veest välja tuua kalade poolt sinna hingatud süsihappegaasi ja kalade uriinis sisalduva ammoniaagi. Hapnikku vajavad kalad, teadagi, hingamiseks. Sügiseks on intensiivkasvatuskompleksi tiikides enam kui sada kilo kala kuupmeetri vee kohta ja sellistes tingimustes on hapnikupuudus kerge tekkima.
Lisaks sellele, et uutes tiikides on kalatalu kaladel parem elada, tagavad need paremad elutingimused ka Pedja jões elavatele kaladele. Intensiivkasvatuskompleksist voolab nimelt välja palju puhtam vesi kui vanadest tiikidest: kalade fekaalid eraldatakse vastava süsteemi abil veest ja juhitakse settetiiki, kus lämmastikbakterid selle gaasiliseks lämmastikuks muudavad. Lämmastik lendub ja settetiigist voolab jõkke juba puhas vesi.
Härjanurme kalatalu intensiivkasvatuskompleks on esimene selletaoline Eestis. Paaris kalakasvatuses on viimase kümne kuu jooksul midagi sarnast küll juba ehitatud, ent täiuslikkuselt jäävad need Härjanurme kompleksile alla.
“Päris oma peaga ma sellist kompleksi välja ei mõelnud, aga eskiisprojekti joonistasin Taanis, Soomes ja Norras nähtud eeskujude järgi küll ise,” tunnistas Aarne Liiv.
Valmis ehitas kompleksi Elva firma Mihkel X, kes tähtaegadest alati kinni ei pidanud, ent kelle töö kvaliteediga Liiv igati rahule jäi. Maksma läks kompleks 9 miljonit krooni, millest 3,7 miljonit tuli PRIA kaudu toetusena Eesti riigilt ja Euroopa Liidult.
Härjanurme kalatalus on veelgi unikaalseid asju, nagu näiteks eluskala ühest tiigist teise transportimiseks mõeldud kalaelevaator ning kalasorteer, mis jagab tiigist võetud kalad nelja eri suurusega fraktsiooni ja loeb üle ka. Selliseid seadmeid pole Liivi sõnul tõesti veel üheski teises kalakasvatuses. Kalade söötminegi on Härjanurmes automaatide hooleks antud. Neli korda päevas lülituvad need sisse ja paiskavad vette täpselt niipalju sööta kui vaja.
Riske hajutades
Bioloogiharidusega Aarne Liivi esimesed kalakasvatuskogemused pärinevad juba nõukogude ajast. Vikerforelli on ta ? nüüd juba oma kalatalus ? kasvatanud viimased kümme aastat. Müüb ta seda põhiliselt Tallinnas. Kõige suurem kogus läheb Rimi ketti, väiksemad portsud Stockmanni kaubamajja ja mujale. Jõgeval OÜ Merineitsi kalahallis müüdav forellikogus pole teab kui suur.
“Taani ja Eesti pindala on enam-vähem võrdne, aga punast kala kasvatatakse meil 80 korda vähem kui Taanis,” ütles Aarne Liiv. “Seepärast tulebki kolm neljandikku Eestis tarbitavast punase kala kogusest mujalt sisse vedada.”
Kuna kalakasvatus on Taanis väga levinud tootmisala, toimivad seal ka igasugused kalakasvatajale vajalikud tugisüsteemid: lihtsam on hankida nii infot kui ka seadmeid ning spetsialiseeritud veterinaarabigi on tagatud. Eesti kalakasvataja peab paljusid asju oma iseenese tarkusest ja põlve otsas tegema ning ta rahakottki pole jõudnud alates 14 aasta tagusest rahareformist, mil meile kõigile 150 krooni peo peale laoti, kuigi palju kosuda. Eriti siis, kui ta suurema osa tulust kalakasvatusse tagasi on investeerinud. Seda tegemata pole aga lootustki edasi areneda.
Kuigi Aarne Liivi “kari” on umbkaudu poole miljoni pealine (lisaks vikerforellile kasvatab ta karpi, siiga, koha ja vähki), peab ta vajalikuks riskide hajutamiseks arendada ka puhkemajandust. Sel suvel ongi nii, et kalade kehva juurdekasvu kompenseerib kenasti puhkajate rohkus. Õhtuti ja nädalavahetustel on kalatalu parkimisplats kahelt realt autosid täis. Kes tahab ise õngitsemisel kätt proovida, kes laseb kalatalu töötajal paraja purika tiigist välja tõmmata, ära fileerida, maitsestada ja grillida. Ning siis võib tiigi kaldal mõnusas katusealuses maitsvat lõuna- või õhtusööki nautima hakata.
“Ega ma reklaami peale suurt raha raisanud pole, aga kellele esimene siinkäik meeldinud on, on tulnud teist korda veel ja sõbragi kaasa võtnud,” ütles Aarne Liiv ja lisas muiates: “Eks kehvade muljetega oleks sama lugu: neid räägitaks ka mitte ühele, vaid vähemalt kümnele.”
RIINA MÄGI
