Lugenud lehtedest ja arvutiekraanilt, kuidas haridus- ja teadusministril Mailis Repsil on olnud Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsleri Jaan Kallasega umbes poole aasta jooksul koguni mitu arenguvestlust, jäin ma, Gustav Suitsu sõnadega öeldes, “veelgi môtlema” (?Kerkokell?, 1912). Kui edasiviivaid ja pika perspektiiviga arengukavasid saab koostada ligikaudu iga kvartali tagant ning mis peaasi ? kes sellise tegelikult koostab ja kinnitab? Kas abiminister või ministri sekretär? Või koguni Tema Ise?
Mis on järeleaitamistund, arvan teadvat. Samuti on arusaadav, mis on arveteklaarimine ja maajagamine ning suu rääkimine puhtaks. Neid ajaloolisi kujundeid kaasaegne personalipedagoogika paraku ei tunne ja seepoolest ongi ta samamoodi pealispindne nagu omaaegne tsiviilkaitse. Ettevalmistused Riigikogu valimisteks kevadtalvel 2007 käivad juba ammu, hiljemalt alates sügisest 2005. Kahtlemata on parlamendi töös käesoleva aasta septembri ja järgmise aasta veebruari vahel eelnõusid nii forsseerida kui ka torpedeerida.
Ärgem nimetagem aga olukorra töist analüüsi arenguvestluseks! Asja elulähedaselt võttes ? erakonnal ning ministril on loomulikult vaja näidata ennast isegi pärast 12. tundi rahva sõbrana, ent igas ministeeriumis leidub alati rohkem kui üks ametnik, kes mõtleb teisiti. Ja nimelt: mis mõtet on rabada nagu segane paar kuud kasvõi maoverejooksuni välja, kui kevadel võib võimule tulla keegi muu, kes ka tahab midagi muud? Arenguvestlus, mille tulemuseks on seniste töösuhete lõpetamine, tähendab arengu peatamist.
Vaevalt on keegi korraldanud arenguvestlust Eesti Vabariigi presidendi või kandidaatidega tema kohale. Kellel üldse saab olla tunnustatud pädevust niisuguseks vestluseks? Loogiliselt võttes ainult kas valijatel või esitajatel. Kas ühtedel ja teistel enestel on selget ja üksikasjalist ettekujutust ses suhtes, mis suunas peaks Eesti Vabariigi president arenema? Pole mingi saladus, et eraviisiliselt või moka otsast räägitakse sellest ilma igasuguse pädevuseta ala ja tasa. Et president peab arenema, on möödapääsmatu, sest maailm muutub. Näiteks Põhja-Atlandi Kaitse Organisatsioon ehk NATO tegutseb ka piirkondades, mis jäävad Pôhja-Atlandist eemale, kuna samal ajal ulatuvad selle ookeani äärde ka niisugused riigid, mis NATO-sse ei kuulu ? Soome ja Rootsi, kuid ka Venemaa, millest väike kild Königsbergi näol jääb NATO kardinatest koguni läänemale.
Meie põhiseaduse mõttes riigikaitse kõrgem juht ei saa sellist arengut vaadata üksnes kõrvalt, sest kõik asjaomased probleemid puudutavad meid otseselt koguni eemalt. Kuivõrd on invasioon ehk vägede sisseviimine teise riigi territooriumile õigustatav, olgu võimalikku rünnakut ennetava ehk preventiivsena või vastuoperatsiooniks ehk repressiivsena? Ega Eesti ja Idapoolse Läänemere-äärse okupeerimine, mis kinnistati 1945-1946, ole esimene sarnane protsess ega jäänud ta ka viimaseks.
Puhtsõjalise aspekti kõrval on sel inimkonna ajaloo plekilisel poolel ka täiesti pedagoogiline aspekt ja nimelt: meil tuleb noortele õpetada lisaks rahu fundamentaalsusele ka rahu pragmatismi. Seda, et nagu võib olla äriks sõda, võib äriks olla ka rahu. Kindlasti annab tõe (ära)tundmine inimesele meelekindlust juurde. Tõeni jõudmise võimalikkust salgamata võib tee tema juurde jätta aga kahtlused siiski alles. Hiljemalt 1920. aastal kirjutas Gustav Suits ajaloolistest paralleelidest ja vihjetest pikitud luuletuse “Leconte de Lisle?i läkitus sôbrale?. Selle üks viimaseid värsse kõlab järgmiselt: “me vaene vabariik on sahkerduste saak!?. Eesti luulet õpetades tuleb tunda sedagi värssi, meie lähiajaloo õpetamisel on ta kahtlemata ainult tüliks.
Ilma igasuguste arenguvestlusteta on mitu võimalikku kandidaati Eesti Vabariigi presidendi kohale juba kõrvaldatud. Samuti ilma arenguvestlusteta on paar võimalikku kandidaati ka, nagu mõnikord öeldakse, üleval. Ma kahtlen siiruses mõlemal suunal ja usun, paradoksaalne küll, valijakogu rohkem.
PEETER OLESK
