Kasepäält pärit Marek Nermann pidas kaua aega Tallinnas autoremondilukksepa ametit, kümme aastat tagasi lõi temas aga kurgikasvataja veri välja. Selleks, et kurgikasvatus mitte ainult töörõõmu, vaid ka sissetulekut pakuks, võttis ta selle kohe ette natuke suuremalt kui tema ema ja vanaema omal ajal.
Nermanni esimene kurgimaja oli 400-ruutmeetrine, möödunud talvel pani ta aga vanematekodust pisut eemale Metsakülla püsti selles kandis seninägematu metallkarkassiga kõrgtehnoloogilise kasvuhoone, mille 2100-ruutmeetrisel pinnal pole kübetki mulda. Tuhanded kurgitaimed (kui palju neid just täpselt on, ei tea Marek Nermann isegi) kasvavad kivivillal ning saavad vett ja toitaineid tilkkastmissüsteemist. Lisaks sellele jookseb taimede alt läbi süsihappegaasitoru ning kui õhk liiga kuivaks läheb, lülitub automaatselt sisse piserdussüsteem.
Ka stabiilse 22-kraadise plusstemperatuuri hoidmiseks pole inimesel midagi teha vaja: kui vaja, avanevad või sulguvad automaatselt katuseluugid, kui vaja, lülitub sisse või välja gaasikatel. Selleks, et küttesüsteem välisõhu temperatuurimuutusi n-ö sisse ei magaks, on kasvuhoone katusel väike ilmajaamgi. Kogu süsteemi juhib, nagu tänapäeval ikka, vastava programmiga varustatud arvuti.
?Kui saan siia internetiühenduse, on võimalik süsteemi kodusest arvutist kontrollima hakata,? ütles Marek Nermann.
Taimi ümber nööri keerutada, kasve ja ülearuseid lehti eemaldada ning saaki korjata arvuti siiski ei oska, selleks on tööl kolm-neli naist. Saaki hakkas Nermanni kasvuhoonest tulema juuli eelviimasel nädalal ja selle turustamisega tal probleeme pole: soolamiseks sobiva väikese kurgi asemel kasvatab ta nimelt pikka lauakurki, mida hulgilaod võtaksid vastu rohkemgi, kui tal pakkuda on, ning mis on ka hinnalt tükk maad soodsam.
Eestimaa eelkõige
Kui paljud selle kandi köögiviljakasvatajad nutavad taga aegu, mil saaki Leningradi ja Pihkva turule viia sai, siis Nermann arvab, et kõigepealt võiks ikka Eestimaa ära toita. Ta ise saab praegu tõepoolest suisa valida, kellele kurki annab, kellele mitte. Ning peatselt, sügise lähenedes hakkab hindki veel tõusma.
?Luunja kurgikasvatajad teevad augustis oma kasvuhooned tühjaks, et talvist tootmist ette valmistama hakata,? ütles Marek Nermann. “Ja kütteta kasvuhoonetest kaob kurk pärast paari esimest öökülma ise ära.”
Uue kasvuhoone enam kui kahe miljoni kroonisest maksumusest kattis miljonikroonise osa PRIA kaudu saadud toetus. Nii see tänapäeval on: kui oled ennast ise juba natuke aidanud, aitab sind ka jumal ehk PRIA. Kui palju uuest kasvuhoonest saaki ja tulu tuleb, ei oska Nermann praegu veel öelda. Aga kuna nõudlust on, paneb ta eeloleval talvel püsti teise samasuguse kasvuhoone. Teisipäeval, kui Metsakülas käisime, laaditigi parasjagu autolt maha selle metallkarkassi detaile.
Lisaks kurgimajale on Nermannil veel 14 hektarit kartuli- ja 10 hektarit porgandipõldu. Sealt tuleb saaki tänavu põua tõttu kindlasti oodatust vähem.
“Kui kartuli- ja porgandikilo 40 krooni maksaks, siis tasuks põlde kasta, aga praeguste hindade juures mitte,” ütles Marek Nermann.
Tema talvel Tallinnas ja suvel Kasepääl elav pere pole köögiviljamajanduse vastu veel mässu tõstnud. Kuigi võiksid, sest ega tal nende jaoks just palju aega ole.
“Talv kulus kasvuhoonet ehitades ning kartulit ja porgandit klientidele laiali vedades, veebruaris tuli hakata kurgitaimi ette kasvatama ja siis oligi ootamatult kevad käes,” ütles Marek Nermann. “Suvel tulen kasvuhoonesse kell pool kuus ja koju saan, millal juhtub. Eile näiteks kell üksteist õhtul.”
Mõni ime siis, et Nermann magamist oma ainsaks hobiks nimetab. Mis aga kurkidesse puutub, siis neid ta ise ei söögi. Talle lihtsalt ei maitse.
Liiga palju kalureid
Suitsuahjud peaksid Peipsi ääres praegu teoreetiliselt jõude seisma, sest on järjekordne püügikeeluaeg. OÜ Peipsi Kalatööstuse kalatöötlemistsehh ei jää siiski ka keeluaegadel tööta, sest nemad löövad sel ajal, kui püüda tohib, oma külmkambrid kala täis ja sulatavad sealt siis jaokaupa. Külmkambrite uksed näevad välja nagu pangaseifide omad, euronõuetele vastava sändvit?-kattega (see koosneb kahest metallikihist, mille vahel on penoplast) on aga kaetud kõigi ruumide seinad. Sändvit? maksab 500 krooni ruutmeeter, põranda nõuetekohase EPO-kattega katmine veel kaks korda rohkem. Aga ilma nendeta enam toota ei tohiks.
Osa kala suitsutatakse, osa kuivatatakse, osa läheb praetult karpidesse punase või koduse marinaadi alla. Karbikala ostab ETK süsteem, suitsukala müüakse põhiliselt oma firma Kuldkala-nimelises poes ja söögikohas. Küsimusele, kas Peipsi Kalatööstus ka tuleval reedel Kasepääl toimuval kalalaadal oma kaupa pakub, vastas firma juhatuse liige Ilja Bõstrov vastuküsimusega:
“Aga kes siis kohalikku kalakaupa pakuks, kui meie ei paku?”
Kuigi ka muu kala on nõutud, küsitakse kõige enam siiski rääbist, mida pole paraku anda ei Peipsi Kalatööstusel ega ka kellelgi teisel. Miks rääbist ei ole või kuhu ta kadus, pole ammendavalt ära seletada osanud keegi. Vastust neile küsimustele ei tea ka Ilja Bõstrov. Küll on tal aga oma arvamus Peipsi kalanduse kui niisuguse kohta.
“Peipsi on suur ja kala on siin palju, aga püüdjaid on ikkagi rohkem kui see järv välja kannatab,” ütles Ilja Bõstrov. “Eesti poolel püüab kala oma kuussada kalurit, aga paras oleks kaks-kolmsada. Kui igaüks saab natuke, pole lõpuks keegi rahul.”
Bõstrov sõnul on Peipsil keeluaeg keeluaja otsas, kusjuures tänavu lisandus veel üks eriline, kuumusest tingitud keeluaeg.
“Kui neli kuud aastas püüda saab, on hästi,” ütles Ilja Bõstrov. “See tähendab aga seda, et korralikku kalurit siinsetest küladest varsti enam ei leia: kõik lähevad Tallinna või välismaale ehitajaks, sest peret tuleb toita mitte neli, vaid kaksteist kuud.”
Suitsusaladused
Kui kahele kalapaadile palkabki Peipsi Kalatööstus lepingu alusel eraettevõtjatest kalurid, siis kunagise Kirovi kalurikolhoosi Omedu osakonna kartulihoidlas paiknevas kalatöötlemistsehhis on püsitööl 13 inimest. Selle eest, et suitsuahjudest kvaliteetne kraam välja tuleks, vastutab teine Bõstrovi-nimeline mees ? Jakov Bõstrov. Kui Ilja Bõstrov oli pakkunud, et kala suitsutamise juures on kõige tähtsamad sool ja suits, siis Jakov Bõstrov arvab, et tähelepanelikkus ja kõigi hügieenireeglite täitmine. Jakov Bõstrovi võib teatud mõttes dissidendiks nimetada: kui enamik kalasuitsetajaid suitsutab latikat restil horisontaalasendis, siis tema paneb latika, nii nagu väiksemad kaladki, traadile rippuma.
“Teistel, kes sama proovivad, kukub latikas suitsetamise ajal traadilt alla, minul ei kuku,” muigas Jakov Bõstrov. “Traadil rippudes saab aga parema tulemuse, sest veri ja muud vedelikud, mis kalast suitsutamisel võivad erituda, tilguvad maha ega riku kala maitset. Rippudes suitsutatud kala ongi õige suitsukala, lamavas asendis suitsutatu aga rohkem keedukala moodi.”
Oma latikasuitsutamissaladusi ta meile mõistagi täielikult ei reetnud, vihjas ainult, et kala tuleb õigesti kuivatada ja traat õigest kohast läbi torgata. Lisaks kalasuitsutamisele tahtis Jakov Bõstrov rääkida ka ülemusest. Ja palus selle jutu kindlasti ka lehte kirja panna.
“Selliseid mehi, kes teistele tööd annaksid, on siinkandis vähe,” ütles Jakov Bõstrov. “Seepärast peaks riik neid omalt poolt ka kas või vähesegagi toetama, et nad oma tootmist arendada ja edaspidi võib-olla veel suuremale hulgale inimestele tööd anda saaksid. Mina olen Ilja Bõstrovile igatahes ääretult tänulik ja kõik mu töökaaslased ka.”
Bisnisega ei tegele
Kui Marek Nermann, kellest eelpool juttu oli, peab väikese kasvuhoonega jändamist ja koduväravas kurgimüümist üsna mõttetuks tegevuseks, siis vastupidi arvajaid jätkub. Seda näitab kauplejate rohkus Raja küla läbiva maantee ääres. 74-aastane Niina Nikolajevna Smirnova, kelle lauakese juures meie peatusime, küsis kurgikilo eest kaheksa ja tomatikilo eest kakskümmend krooni.
“Kurki sain esimest korda müüa 12. juunil, tomatid on väljas alles kolmandat päeva,” ütles tädi Niina. “Kevad oli hiline ja taimed sai kasvuhoonesse üsna hilja istutada, seepärast on ka tomatisaak hiline.”
Kurki-tomatit kasvatab tädi Niina koos tütre ja väimehega.
“Bisnisega meie ei tegele,” ütleb ta, mõeldes bisnisi all köögivilja odavalt kokku ostmist ja kallilt edasi müümist. Kurgi- ja tomatisaagi väravas mahamüümine on põhiliselt tädi Niina ülesanne, sest tütar ja väimees on päeva ajal mujal tööl.
“Tormi just ei joosta, aga tasapisi ikka käiakse ja võetakse ? kes kilo, kes kolm või viis kilo korraga. Ja õhtuks on päris suur kogus kaupa müüdud,” kiidab tädi Niina. “Ja sellepärast, et ma eesti keelt ei oska, pole mulle ka keegi pahasti öelnud. Ma ise tahaksin küll osata, aga pole veel jõudnud peale “tere!”, “head aega!”, “palun” ja “aitäh” midagi ära õppida.”
Teiselt kaldalt
Niina-tädi on nimelt Eestis elanud ainult kaheksa viimast aastat, enne seda vaatas ta Peipsit hoopis teiselt kaldalt: pärit on ta Oudovast, pärast abiellumist elas aga aastakümneid Slantsõs. Kui abikaasa suri ja Tallinnas elava tütrepoja pere laste hoidmisel abi hakkas vajama, kolis Niina Eestisse. Talvel on ta Tallinnas, suvel tütre juures Rajal. Kuigi Tallinnas on pood, juuksur, apteek, turg ja kõik muu käe-jala juures, meeldib talle Rajal hulga rohkem. Kas või juba Peipsi pärast. Siinsesse kurgikasvatajate seltskondagi on ta hästi sisse elanud.
“Vahetame ikka omavahel kogemusi, et missuguseid sorte kasvatada, kuidas kasta ja millega väetada,” ütles tädi Niina. “Aga seda ma küll ei tea, missuguse hinnaga teised oma kaupa müüvad: pole küsinud.”
Tütrepoja perest ta kurgikasvatajate juurdekasvu ei oota: nemad elavad hoopis teistsugust elu. Reisivad palju, vanem lapselapselaps jookseb pärast kooli muusikakooli, ujulasse või jäähalli. Kurki ostavad nad aga turult nii palju, kui tahavad.
“Kui palk hea, ei keela keegi niimoodi elamast,” ütleb Niina ja pole ei pahane ega ka kade, vaid üksnes rõõmus, et noortel hästi läheb.
Möödunudaastast Kalevipoja kala- ja veefestivali mäletab tädi Niina hästi.
“Küll inimesed oskasid ennast ikka kontserdi ajal kenasti üleval pidada!” kiitis ta ja lubas ka tänavu festivalile minna.
Mustvee uljaspead
Postimehe Tartu-lisa on sel suvel püüdnud välja selgitada, missugused on siinse piirkonna linnade-alevike tuntuimad löötimiskohad ehk siis kohad, kuhu noored aega surnuks lööma kogunevad. Mustvees armastavad vähemalt teismelised poisikesed vist kõige rohkem sadamakaid. Limnoloogi-nimeline laev, mis suuremate ürituste ajal rahvast Peipsile lõbusõidule viib, seisab tavaliselt kindlalt kinnitatuna kai ääres ja täidab poisikeste jaoks ujumissilla ülesandeid. Pragada pole poisid laevatekil viibimise eest saanud ja ega nad midagi hullu seal korda saata saakski: kõik uksed-luugid on ju lukus.
Laevatekilt ja kaptenisillalt saab sooritada uljaid hüppeid jõevette, seejärel ujuda jões seisva poini ning ronida selle peale, siis sooritada sealt veel uhkem hüpe ja ujuda laeva juurde tagasi.
“Oh, see pole veel midagi,” ütlevad poisid laevalt ja poilt vette hüppamise kohta. “Sildadeltki hüpatakse ? nii siit kui Omedu sillalt.”
Selline uljas ja veelembene elustiil on Peipsi ääres kasvanud poistele vist alati omane olnud. Teisipäeva õhtul sadamas askeldanud poisid ütlesid, et ega nad Mustveest kuhugi ära minna tahagi. Elame, näeme.
Pigem metsik
Kohalike kõrval võib Peipsi äärest aga vahel leida päris kaugeid külalisi. Meie sattusime üsna inimtühjas Mustvee supelrannas (ilm polnud suvitamiseks just soodne!) kokku kolme prantslasega, kes olid Eestisse sattunud ühe kunstiprojekti tõttu. Projektis osaleb peale Prantsusmaa ja Eesti veel kolm Euroopa riiki ning kunstilaborid toimivad kord ühes, kord teises riigis. Sel nädalal siis Eestis, täpsemalt Tallinnas.
“Kui me töö tõttu Eestisse poleks sattunud, poleks me osanud siia tullagi,” ütles Emmanuelle Tagawa. “Kui me siin aga juba olime, otsustasime auto rentida ja Tallinnast väljaspoolgi natuke ringi vaadata. Siia, Mustveesse tulime Peipsi järve pärast, mis on, nagu teada, üks Euroopa suuremaid järvi.”
Küsimusele, kuidas neile see suur järv siis meeldib, vastas Emmanuelle, et “ilus” pole võib-olla päris õige sõna selle kohta, mida nad siin näinud on. Pigem sobiks sõna “metsik”.
“Aga tegelikult me alles jõudsime siia ega ole just palju näinud,” tunnistas Emmanuelle. “Äkki teate teie juhatada, mis suunas me peaksime sõitma, et midagi huvitavat näha.”
Soovitame sõita Kasepää suunas, sest sealne tihe ridaküla võiks olla midagi sellist, mida mujal ei näe. Vaat siis, missugused ajad on Peipsi äärde saabunud: sahistavad prantslased suvalisel ajal rendiautoga kohale ning tahavad midagi meeldivat ja huvitavat näha. Kahju, et nad tuleval reedel, mil Mustvees ja Kasepääl Kalevipoja kala- ja veefestivali peetakse, tagasi ei saa tulla. Jõgevamaalased ja muud huvilised, kes tulla saavad, on aga kõik sinna oodatud.
RIINA MÄGI
