Kui põhiliselt Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatritudengitest koosnev Rändteatri trupp Puhu ristist rongkäigus kesklinna oli marssinud, andis Rändteatri direktori Margus Kasterpalu teatritule üle maavanem Aivar Kokale. Viimane andis selle omakorda hoiule Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja lavastajale Lianne Saage-Vahurile. On ju just Liblikapüüdja tegemised viimasel ajal Jõgevamaa “teatripõllule” kõige sügavama jälje jätnud. Ning Liblikapüüdja vilistlaste hulgast on jõulist täiendust saanud ka eesti kutseliste näitlejate pere.
“Kui võtad teatritule vastu eesti kutselise teatri sajandal sünnipäeval, siis pead seda hoidma vähemalt järgmised sada aastat,” ütles Margus Kasterpalu Lianne Saage-Vahurile naljatamisi.
Liannele üle antud teatrituli, oli, muuseas, täiesti tuleohutu: see kujutas endast teatriaasta sümboolikaga välgumihklit, mis kaunisse laekasse pakitud. Ega lahtise tulega praegu väga vehkida tohigi.
Põltsamaa kultuurikeskuse ees raudses “teatripajas” põles teatrituli küll ehedal kujul ja heleda leegiga. Kultuurikeskuse kõrvale püstitati aga Rändteatri laager ja kultuurikeskuse parklasse pikk plank, millel väljas eri ajastute teatriplakatite näitus. Teist ? eesti teatri ajalugu käsitlevat näitust sai vaadata kultuurikeskuse fuajees. Kui see väljapanek oli mõeldud eelkõige täiskasvanud teatrihuvilistele, siis lapsed võisid sealsamas mängida kunstnik Rosita Raua loodud lavamakettidega, mis tutvustasid mitmeid lavatehnilisi võtteid. Ühel maketil sai näiteks keerutada miniatuurset pöördlava, millele üles ehitatud nelja erinevat aastaaega kujutavad dekoratsioonid, teisel maketil sai tõsta ja langetada vedrusüsteemil põhinevaid maagilisi palmipuid, kolmandal sai aidata lavalt märkamatult kaduda piraadil (piraat tuli nimelt tõmmata lavasse ehitatud luugist sisse), neljandal sai liigutada merelaineid, viiendal muuta lava peeglitega avaramaks ja rahvarohkemaks ning kuuendal teha lavataguseid tulesid sisse ja välja lülitades varjuteatrit.
Väike Prints
Lapsi käis kultuurikeskuses laupäeval rohkesti: muusika- ja teatriakadeemia tudengite etenduse “Tinasõdur, baleriin ja siga” ajal oli saal enam-vähem täis. Ja pettuda ei tulnud ei lastel ega ka nende vanematel: Hans Christian Anderseni muinasjuttude põhjal Mati Undi poolt kirjutatud tekstis leidub tuumakaid teri ka täiskasvanu jaoks, Ingo Normeti lavastus oli aga kõike muud kui väikest vaatajat alahindav.
“Tinasõduris, baleriinis ja seas” võis laval näha ka Jõgevalt pärit Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudengit, Liblikapüüdja vilistlast Meelis Põdersood. Nii tema kui ka ta kursusekaaslaste jaoks on “Tinasõdur…” esimene tudengipõlve lavastus, millega nad avalikkuse ette astuvad: kõrgemas lavakunstikoolis on nimelt traditsioon, et esimesed kaks aastat tehakse tööd n-ö kaitsvate kooliseinte varjus.
“Meelis on seesama “vana hea” Meelis: ikka nn Väikese Printsi rollis,” tõdes Lianne Saage-Vahur oma kunagist “kooliteatrilast” lavalt jälgides.
Kuigi Meelisel, nagu teistel tudengitelgi, tuli kehastada lavastuses mitut rolli, jäi ta kõige rohkem meelde ikkagi väikese poisina, kes üksinda elavale vanale mehele külla läks, et tema üksindust leevendada. Ja kes viis talle kingituseks tinasõduri.
“Eks ma ole teisteski koolitöödes vist tõesti rohkem n-ö häid poisse mänginud,” tõdes pärast etendust Meelis Põdersoo ise, lisades, et ampluaa laiendamiseks üks kurjami roll ära küll. Kuigi väga tõsistesse stampidesse langemist pole koolis siiski karta: seal saavad kõik kõike teha.
Küsimusele, kas ta erialavalikut kahetsenud pole, vastas Meelis kindlalt:
“Ei, vähemalt praegu veel mitte.”
Teist nädalat kestva Rändteatri-elu kohta ütles Meelis, et see on päris tore.
“Tõsi, kui kolm päeva järjest ? neljapäeval, reedel ja laupäeval ? eri kohtades etendusi oleme andnud ning päeval ja ööl koos olnud, siis oleme üksteisest ikka natuke tüdinud ka,” tunnistas Meelis. “Aga siis saame ju neli päeva üksteisest puhata ning uuesti kokku saades oleme jälle päris õnnelikud. Ja kindlasti saame me sellel reisil üksteisest midagi sellist teada, mida me senini ei teadnud: rändteatrielus tuleb ju ette selliseid ekstreemseid situatsioone, milles ilmnevad nii inimese parimad kui ka halvimad omadused.”
Üks ekstreemsemaid nähtusi rändteatri elus on Meelise sõnul tegelikult see vana PAZ- või tont teab mis tüüpi buss, millega nad ringi reisivad. Vaatamata mõningatele ähvardustele pole see teatrinoori siiski veel tee peale jätnud.
Kiplased Pajusis
Teine tudengitrupp ? Viljandi Kultuuriakadeemias näitlejateks õppijatest koosnev ? andis oma etenduse Pajusi pargis, kus publikut jätkus rohkem kui küllaga: pidi ju seal pärast etendust algama rahvapidu. Viljandi tudengid kasutasid oma kilplaste lugudel põhinevas lavastuses oskuslikult ära koolitundides tehtud kõne-, rütmi- ja liikumisharjutused. Kui lisada veel noorte siiras mängurõõm, musikaalsus ja terased vihjed tänapäeva Eesti elule, sai kokku päris söödav “kompott”. Iseasi, et mõni publiku hulgas viibinu oleks ehk tõsimeelsemat või traditsioonilisemas vormis tükki näha tahtnud.
“Kingitud hobuse suhu ei vaadata,” ütleski üks “Kilplasi” vaadanud meesterahvas, vihjates sellele, et tükki sai vaadata tasuta.
Ka põltsamaalanna Reet Orumaa vastas küsimusele, kuidas etendus meeldib, et nii ja naa. Teatrisse ütles ta end sattuvat vaat et iga kuu. Ehk täpsemalt peaaegu iga kord, kui Põltsamaa kultuurikeskuses mõne teatri külalisetendus on.
“Kaugemal pole eriti teatris käinud,” ütles Reet Orumaa. “Mulle piisab sellest, mida Põltsamaal näha saan. Tükkide valikuga olen ka päris rahul: sellist tunnet, et piletiraha asjata raisatud sai, pole vist kordagi olnud.”
Peale tõsiste teatrisõprade sattus teatripäeva etendustele arvatavasti ka selliseid inimesi, kes ammu teatris käinud polnud. Üks Põltsamaa mees, kes oma nime öelda ei tahtnud, oli näiteks poolenisti naljaviluks rattaga Pajusisse sõitnud ja rattale toetudes ta “Kilplaste” etendust vaataski, justkui oleks tal plaanis kohe minema vändata. Aga meist jäi ta igatahes teatrit vaatama…
Teatrirõõmu pakkumist ka neile, kes seda ise väga aktiivselt ei otsi, võibki pidada maakondlike teatripäevade üheks eesmärgiks. Teastrirõõmu jätkus laupäeval veel terveks õhtuks: Põltsamaa kultuurikeskuses mängis Tõnu Oja Andrus Kiviräha monotükki “Aabitsa kukk” ning lossihoovis andsid ühise kontserdi Rändteatri näitlejad ja ansambel Genialistid. Publikut võinuks neil etteastetel küll pisut rohkem olla, ent siiski tuleb tõdeda, et teatrituli toodi päris soodsale ehk tuleohtlikule pinnasele. Aga erinevalt metsapõlengust ei vaja teatritule levik kustutamist.
RIINA MÄGI
