Oht, mis mulle enam kui kaks aastat pärast meie NATO-sse astumist üha ilmsemaks saab, peitub hoopis meis endis. Meile NATO-ga koos saabunud petlikus turvatundes, nii rahva kui poliitikute seas maad võtnud veendumuses, et Eesti iseseisvust ei saa enam miski tõsiselt ähvardada ning meeleoludes, et meie omapoolsed panused ja kulutused kaitsevõime tõstmiseks on piisavad, kui täidame vaid liitumiseelselt kokku lepitud maagilise kahe protsendi raja SKP-st. Sest, mõtleb keskmine poliitik ja keskmine kodanik, milleks kulutada niigi vähest raha mõttetu relvastuse peale, kui meie kaitsmise kohustus langeb niikuinii meist võrratult võimsamate riikide õlgadele.
Kallid kaaskodanikud, kes te nii mõtlete, te eksite. Ja on õigupoolest ülimalt hämmastav, et need, kelle ülesandeks see on ? valitsus, kaitseministeerium, Kaitsejõudude Peastaap, ohvitserid, lihtsalt asja tundvad patrioodid ? seda eksiarvamust ei kummuta.
Sest ka kõige elementaarsemal tasemel NATO garantiide olemuse üle mõtlev kodanik peaks teadma, et NATO pole mõne tipptasemel sõjaväe eriüksus, vaid RAHVUSVAHELINE ORGANISATSIOON. See tähendab, et otsuseid poliitiliseks, diplomaatiliseks, majanduslikuks või sõjaliseks sekkumiseks ohtu sattunud liikmesriigi kaitseks langetavad kõigi liikmesriikide valitsused. Otsustes juhinduvad nad muidugi ka NATO põhikirjast, sealhulgas kuulsast paragrahv viiest, mis deklareerib, et rünne ühe liikme vastu tähendab rünnet kõigi vastu. Paraku ei tähenda see automaatselt kogu sõjamasina käivitumist. Kõigepealt käivitub ikkagi poliitiline ja diplomaatiline masinavärk ehk liikmesriikide sisepoliitilised ja omavahelised konsultatsioonid. Demokraatlikes riikides võtab üksmeelse otsuseni jõudmine aga paratamatult aega. Seda enam, et erinevate riikide huvid võivad mõnelgi juhul üsna vastukäivad olla. Kujutame kasvõi ette, kui erinevatel positsioonidel oleksid näiteks USA ja Saksamaa juhul, kui Venemaa kallaletungi ohvriks satuks Eesti või Läti. Pole mingit kahtlust, et Saksamaa teeks kõik endast oleneva, et igasugust sõjalist sekkumist võimalikult kaugele edasi lükata, samal ajal kui USA pooldaks tõenäoliselt vähemalt jõudemonstratsioone, vältimaks nende poolt juhitava NATO muutumist paberist tiigriks.
Et meist kogenumad ja targemad riigid on taoliste olukordade tekkimise võimalust ette näinud, ongi meie liitumislepingusse sisse kirjutatud säte, mille kohaselt me peame olema võimelised mõnda aega ka iseseisvalt vastu panema.
Ja just siin peitubki meie NATO-garantiide illusoorsus. Eriti olukorras, kus Reformierakonna poolt juhitud kaitseministeerium on Eesti 1990. aastate lõpuks suure vaevaga saavutatud minimaalsegi kaitsevõime praeguseks sisuliselt hävitanud. Seda võib-olla küll mitte NATO peakorterile esitatavates aruannetes, seda enam aga psühholoogiliselt, õõnestades kutsealususel põhineva armee ideoloogiat, ruineerides kaitseteenistusse minekut juba auväärseks kohustuseks pidama hakanud kutsealuste moraali ja bürokratiseerides viimasegi puhtal patriotismil põhineva riigikaitselise organisatsiooni Kaitseliidu.
Tulemuseks on karjäärile orienteeritud ohvitserkonnaga operetiarmee, mis võib küll näidata häid tulemusi tõsiste armeede koosseisus välismissioonidel, mis mastaapseks iseseisvaks tegutsemiseks kriisiolukorras on aga võimetu. Muide seda tegutsemist ei läheks tõenäoliselt ka vaja, sest käsku Eesti iseseisvuse kaitseks relv käes välja astuda praeguselt poliitiliselt eliidilt ei tule. Nagu ei tulnud ka 1939. ja 1940. aastal, ehkki toona kinnitas president Konstantin Päts veel 1939. aasta 24. veebruaril peetud kõnes, et Eesti kaitseb ennast vajaduse korral ka relvajõul.
Siit järeldused. Olukorras, kus maailm triivib üha selgemalt uue maailmakorra poole, kus korda ei ole, on Eestil viimane aeg alustada tõsiseltvõetava kaitsevõime ülesehitamist ning suhtuda poliitikutesse ning riigiametnikesse, kes ikka veel räägivad üleminekust kutselisele armeele kui riigireeturitesse. Sellega seoses tuleb Eesti rahval loobuda ka illusioonist nagu tagaks juba ainuüksi kuulumine NATO-sse meie julgeoleku. Kahjuks on lausa absurdne, aga ometi tõsi, et viisteist aastat pärast iseseisvuse taastamist on Eesti kõiges, mis puutub meie autonoomsesse kaitsevõimesse, pea sama abitu kui siis, kui OMON-lased meie relvituid piirivalvureid ründasid. Võib-olla hullemgi veel: võitlevat vaimu, omakasupüüdmatut patriotismi ja ehedat igatsust iseseisvuse järele on nüüd tõenäoliselt palju vähem kui toona. Ja niisuguse psühholoogilise häälestatuse tekkimisele on ebakompetentsed poliitikud ja tuulenuusutajatest riigiametnikud tõsiselt kaasa aidanud.
Aga esitagem endale võrdluseks kasvõi niisugune küsimus. Kuhu koguneksid praegu vaenuliku riigi ootamatu dessandi korral rohkem inimesi, kas õllesummerile või näiteks teletorni kaitsma? Ma kardan, et vastus on üsna ühemõtteliselt ette teada. Ja miks peaks rahvast, kes ennast ise kaitsta ei taha, kaitsma ameeriklased?
Mart Helme,
suursaadik
