Nüüd on see teema jällegi huviorbiidis, kuna valitsus on teinud otsuse kaasaktsionäri staatuse lõpetamise kohta AS-is FCF Lilleküla Jallgpallistaadion.
Soovides anda teemast ülevaadet tuleb kirjeldada tausta. Vabariigi valitsus otsustas 11. juuni 2004. a korraldusega nr 456-k omandada vähemalt 35%-lise osaluse AS-is FCF Lilleküla Jalgpallistaadion (edaspidi AS) tingimusel, et omandatavate aktsiate eest makstav summa ei ületa 70,5 miljonit krooni. Aktsiate omandamine viidi lõpule 2005. aastal ning vastav aktsiate omandamise leping sõlmiti 8. veebruaril 2005. a, misläbi sai riik 63,17%-lise osaluse. MTÜ-le Jalgpalliklubi FCF kuulub 36,83%. Pooltevahelisi suhteid reguleerib raamleping, kus sätestati esialgsed AS-i juhtimispõhimõtted.
Osapooltel erinevad seisukohad
Täna erineb MTÜ nägemus staadioni arendamisest ja AS-i majandustegevusest riigi huve esindava rahandusministeeriumi seisukohtadest, kes on lähtunud raamlepingus sätestatud põhimõtetest. AS-i põhikiri sätestab konsensusnõude otsuste tegemisel ja seetõttu ei anna riigile eelist ka osaluse suurus. Üldist hinnangut riigi poolt AS-i FCF Lilleküla Jalgpallistaadion aktsiate omandamisele andes tuleb nimetatud asjaolude tõttu tõdeda, et taoline staadioni ehituse finantseerimine oli riigi seisukohast ebaotstarbekas. Selline olukord ei ole riigi huvides ja ummikseisust väljumiseks on sisuliselt ainus tee oma osaluse võõrandamine. Rahandusministeerium tegi valitsusele ettepaneku võõrandada riigile kuuluv osa aktsiaseltsis FCF Lilleküla Jalgpallistaadion, sest tulenevalt sõlmitud raamlepingu tingimustest on sisuliselt ainuvõimalik pakkuda seda otsemüügi korras kaasaktsionärile. Raamlepingus lepiti kokku müügioptsioon, mille kohaselt on riigil õigus müüa ja MTÜ-l kohustus osta riigile kuuluvad aktsiad vähemalt sama summa eest, mille eest riik aktsiad ostis. Samas on MTÜ-l õigus aktsiate eest maksta kolme miljoni krooni kaupa aastas, mis tähendaks üle kahekümneaastast väljaostmistähtaega ja samapikka kemplemist staadioni majandamise ümber. Riigi eesmärk ei ole kindlasti sellest tehingust tulu teenida, vaid lõpetada absurdne olukord. Samas peab riik seisma oma huvide eest ja sellisest lähenemisest tingitult pakkus ka rahandusministeerium välja aktsiate müügihinna. Täna on kaasaktsionärile antud aeg, mille jooksul ootame temalt piisavat garantiid ja selle olemasolul alustatakse aktsiate võõrandamise protsessiga. Oluline on see, et riik ei kannaks kahju ja staadionil oleks peremees, kes vastutab sealse tegevuse ja edasiste investeeringute eest. Kirjeldatud tehingu teostumise korral saame joone alla tõmmata paar aastat kestnud anomaaliale, kus suur hulk maksumaksja raha oli riigi bilansis küll finantsinvesteeringuna, kuid riigil puudus selle investeeringu käsutamise üle sisuline kontroll.
Kapitalil on hind ka avalikus sektoris
Väidetavalt pidi riigi tulu tehingust olema see, et kinnisvara väärtus tõuseb ja see ongi kapitali tootlikkus. Tekib lihtsalt küsimus, mil moel on see mõõdetav? Kui reaalne on müüa staadion kinnisvaraobjektina? Aktsiaseltsi bilansis kajastatakse tehingut kinnisvarainvesteeringuna – see tähendab, et see vara ei amortiseeru ja ta hinnatakse bilansipäeval õiglases väärtuses. Vastavalt raamatupidamistoimkonna definitsioonile käsitletakse kinnisvarainvesteeringuna vara, mida hoitakse eelkõige renditulu teenimise või väärtuse kasvu eesmärgil. Antud situatsioonis AS-i kasutusvalduses olev vara sellele ei vasta. Ja siinkohal ei ole tõesti mõtet tagantjärele süüdistada jalgpalliklubi, kuna lepingu ühe osapoolena oli sellega nõus ka toonane rahandusminister Veskimägi, kes pidi seisma riigi huvide eest. Sisuliselt tekitati ettevõte, milles riik oli küll pärast tehinguid enamusaktsionär, kuid kus sisuliselt puudub igasugune võimalus täita enamusaktsionäri rolli ehk juhtida ettevõtte tegevusi vastavalt normaalsetele äritavadele.
Lilleküla staadioni on Eestile ja Tallinnale väga vaja ning kui eelmine rahandusminister oleks tõsimeeli soovinud jalgpalli aidata, oleks tulnud seda toetada, mitte tekitada pentsik skeem, kus kõik valikud on riigi jaoks pehmelt öeldes nigelad.
Täna oleme teel lahenduseni, mille tagajärjel riigi huvid oleks kaitstud ja staadioni haldajale jäetakse võimalus ilma pideva päevapoliitilise tõmblemiseta objekti edasi majandada.
Tahaks loota, et juba lähiajal toimuvateks olulisteks jalgpallilahinguteks on tänased mured ajalugu ja nii mängijad kui ka pealtvaatajad saavad Lilleküla staadionilt sama positiivseid elamusi, nagu saadi äsja televiisori vahendusel Saksamaa pallimurudelt.
Kajar Lember
Rahandusministri nõunik
Rahvaliit
