See kojamees ? nii neid ju nimetatakse ? on sama vana kui ma isegi, juba üle viiekümne. Talvel on tema ülesandeks kühveldada lund ja raputada liiva. Suvel pügab ta muru ja koristab prahti, mis paraku tekib, kui maja ees on bussipeatus. Selles peatuses on väike prügikast, kuid alalôpmata toovad sinna oma sodi ümbruskaudsed vanamutikesed, kellel peaks nüüd küll oma ôuel leiduma prügikast vôi -konteiner. Nônda saab see kitsa piluga prügikast täis kiiremini, kui linnaametnikud on statistilise keskmise välja arvutanud ja kui pooleteiseliitrine plastikpudel, milles enne oli vesi, sinna enam ei mahu, siis visatakse see üle aia.
Nii lihtne see kôik ongi. Meie oleme oma kojamehega rahul. Kuid tema ei taha ?okolaadi. Ta tahab juhendamist ses suhtes, et ei tekiks asjatut tööd. Tühjast tüli. Sealt siis ka meie kirjavahetus. Ta teeb oma töö ära hommikuti 6 ja 7 vahel, ajal, mil ma vôin olla veel Une-Mati juures. Millest ta ôieti kirjutab?
Kôigepealt sellest, mismoodi me kavatseme edasi elada. Kuhu miski asi tuleb, kas kôik on nôus, kas on ka alternatiive? Vastamine rahvaasemiku järelepärimisele on volikogudes ja Riigikogus protokolliliselt ette nähtud. Kojamehele vastamine pole sätestatud mitte kusagil. Tal on ôigus siiski teada seda, mis teda ootab, sest ta ei taha oma tööd ja meie elamist narrida. Lôppude lôpuks on see ka tema iseseisvus, mitte ainult endiste ja tôusikute oma.
Kas me oleme kojamehele vastamiseks valmis? Ei! Üks elab Tartust lääne pool, teine töötab Soomes, kolmas rabab tööd teha kolmes kohas, neljas tômbab hinge kas saarel vôi merel, viies askeldab uues maakodus Peipsi ääres, kuues on palgal Brüsselis. Andres Renniti järgi me oleksime kôik nagu eksinud linnud. Nii see ei ole, sest iseseisvus polnud môeldud padrikuks. Ometi teab iga aednik, et korralik hekk nôuab vähemasti 4 aastat kasvatamist, kuusk vôi elupuu kaugelt enam. Kuusehekk minu sünnikodus on nôudnud pool sajandit ? ja ta ei kasva seal iseenesest.
Seda see meie kojamees tahabki teada: kui pikad on teie plaanid? Hekki ei saa kasvatada poole päeva kaupa. Puud ja lilled vôivad välja minna ning vana puu tuleb maha vôtta. Selline puu ei tarvitsegi olla väga vana. Ühel ôhtul murdus pooleks sirel meie korterelamu ees. Mitte laiali igasse ilmakaarde, vaid ühest harust kagusse. Pôhjuseks mädanik tüves ja ôite raskus. Vôtta maha korraga kogu murdunud haru oleks tähendanud tüve viimist tasakaalust täiesti välja ehk siis ka teise poole murdumist. Kas lahendus oleks seisnenud meile dendroloogi palkamises? Vôi hoopiski selles, et pügad sirelit, mis pärast ôitsemist näeb välja kaunis rääbakas, ise? Kes seda ôpetab?
Meie kojamees tahab teada aga muudki. Ta tahab nimelt korralikke tööriistu. Mis need on? Liiv. Lumelabidas. Elektrilised hekikäärid. Liiva tal jätkub. Lumelabidas on, mehhaanilised hekikäärid niisamuti. Puudub korralik käru ja paraja kôrgusega treppredel selleks, et tôusta nii kôrgele, nagu on vaja okste kärpimiseks. Et hekki on vaja ülevalt näha, peaks olema arusaadav. Kas elektriline hekikäär on parem kui mehhaaniline ? ei oska vôrrelda. Vôib-olla tahab ta näidata oma ametikaaslastele (sest kojameeste hulgas vôib teenida ka -naisi), et ka temal on moodsad töövahendid. Boschi elektrilised hekikäärid vôivad maksta 2500 krooni. Robert Bosch (1861 ? 1942) oli Saksa leidur ja tööstur. Ea poolest oli ta Rudolf Dieseli (1858 ? 1913) pôlvkonnakaaslane, sünnikodu Ulmi järgi pärit samast, kust Albert Einstein (1879 ? 1955). Kuid Bosch ei ole odav. Vikat on odavam.
Iseseisvus on kôigepealt argipäev, mis pererahvale algab siis, kui tuleb teha esimesed talitused. Meie argipäev siin Tähtveres algab, nagu vôib igaüks eelnevast isegi aru saada, pärast seda, kui kojamees on käinud. Kahjuks ei ole postimees niisama nobe nagu kojamees, hommikune leht jôuab Tähtverre alles 8.30. Seda on hiljavôitu, sest isegi vene ajal oli hommikune leht saadaval kiiremini.
Me hakkame iseseisvusega muganema. See peaks olema välistatud.
PEETER OLESK
