Kaks nädalat tagasi peeti Jõgeva kultuurikeskuses aastate ja laulude pidu, millega tähistati Jõgeva linna aukodaniku Asta Paeveeri 80. sünnipäeva.
Kui sünnipäevalaps poja Jaani saatel saali astus, põlev küünal sümboolse laulutõrvikuna käes, ja ta aukohale juhatati, kutsus õhtu juht Airi Rütter oma laulutulesid juubilari juurde tooma nende kollektiivide esindajaid, keda ta aastate jooksul juhendanud on.
Kokku sai põlevaid küünlaid õige palju, nii et kultuurikeskuse suur saal lõpuks lausa säras. Meenutati möödunud aastaid ja muidugi lauldi — väga palju ilusaid laule, ühislauludena ja juubilari auks. Ega päevakangelane oma aujärjel pidevalt istuda mallanudki, vaid ärgitas rahvast aeg-ajalt kaasa laulma ning nakatas temale omase sära ja huumoriga kõiki. Oli armas, kodune ja pingevaba pidu nagu Astaga ikka.
Elurõõmu allikad
Ilmselt ei leidugi Jõgevamaal naljalt inimest, kelle tee poleks aegade jooksul mistahes moel Asta Paeveeriga ristunud. On see siis olnud ühisettevõtmiste või esinemiste kaudu, ekskursioonidel, kus Asta giidina tegutsenud, või on teda külalisena kutsutud kõnelema koduloost, rahvakommetest jne. Võib aga peaaegu kindel olla, et energilist, nooruslikku ja nakatavalt elurõõmsat Astat peetakse küll tunduvalt nooremaks, kui ta tegelikult on.
“Muusika ise on elamus. Need ilusad laulud annavadki elurõõmu. Mujalt polegi seda vaja otsida, mu töö ja tegevus on just sellised. Ja mulle meeldib, kui inimesed on ümberringi,“ räägib Asta ise. “Kui ma ikka näiteks Vaimastvere lauluklubist õhtul tulen, on mul tuju nii hea, et laseks või laulu edasi, olgu siis see ülejäänud päev olnud milline tahes,” ütleb ta ning meenutab, kuidas omal ajal Jõgeval lauluklubiga Lepalind sai lauldud kohe “hümnist hümnini”.
Mõnus omavaheline suhtlemine on Astal kujunenud kõikide kooride, ansamblite ja teiste kollektiividega, mille juhendaja ta on olnud või praegugi on. Üle kõige hindab ta huumorimeelseid inimesi. “Hea seltskond mõjub palju. Kui lähed lauluproovile nagu sugulaste juurde ning proovid läbi lõbu ja aasimise mööduvad, saad midagi rohkem ka hingele,” leiab Asta ning lisab reipalt: “Armastan eredaid värve ja tugevaid närve.” Nagu ka tema kunagised töökaaslased omaaegsest Jõgeva noortekeskusest tunnistavad, olnud Astaga koos majas alati rõõmu ja sära ning täiesti isetu inimesena ei virise ta kunagi pisiasjade pärast.
Asta, seal laul
“Sinu sünnipäevad olid ju alati ettekannetega,” tuletas Astale hiljaaegu meelde üks lapsepõlvekaaslane Vaivarast, kus Asta üles kasvas. “Mäletan jah, et sai linadest lavaeesriided teha ja esineda. Kolm-neli last meid oligi ja eks ma siis täitsin enamasti mitut osa,” meenutab Asta.
Õpetajaks Asta õppima läkski ja asus seejärel kodukandis algklasside õpetajana tööle. Kuni tuli Jõgeva noormees Kuuno ja ta siia ära tõi. See oli viiskümmend viis aastat tagasi.
Jõgeval sai Asta töökohaks lasteaed, kus ta muusikakasvatajaks hakkas. “Käisime lastega hästi palju esinemas, küll mai- ja oktoobripühadel ning muul ajal. Ikka suured kavad laulude, tantsude ja luuletustega,” meenutab Asta ning leiab tagantjärele, et lastega koos oli lihtsam ka uude kohta sisse elada.
Omaaegne Jõgeva teedevalitsus oli esimene, kes Asta endale koorijuhiks meelitas. Seejärel tulid kultuurimaja lasteringid ning pärast seda, kui Jüri Pastarus kooli tööle läks, tuli Astal võtta üle ka tema ansamblid.
Siis aga paluti Asta juhendama teeninduskombinaadi meesansamblit, esialgu vaid mingiks ülevaatuseks kolme laulu ette valmistama, nagu tol ajal kombeks. Ent mõne aja pärast otsis üks laulumeestest, Meinhard Alla, Asta uuesti üles, lubas mehed kokku kutsuda ja palus Astal juhendajaks tulla. Nii sündis ansambel Sõprus, kes laulis Asta käe all ühtekokku kolmkümmend üks aastat.
Edasi lisandusid aegade jooksul mitmed teisedki. Jõgevale loodud tööveteranide segakoor Tungal laulis Asta juhtimisel kakskümmend kaks aastat. Asta juhendamisel on laulnud Siimusti mees- ja naisansambel, omaaegne Jõgeva Tarbijate Kooperatiivi naisansambel, Kuremaa ja Palamuse ühendatud segakoor, Jõgeva Sordiaretuse Instituudi meesansambel, Jõgeva KEKi naisansambel Kellu, Jõgeva lauluklubi Lepalind, endise Kungla kolhoosi klubi segaansambel Ritsik Vaiatus, Vaimastvere segakoor Endla, kes praegu jätkab lauluklubina jne.
Südamelähedasemad
“Meesansambel Sõprus on mu elutöö,” ütleb Asta. Aastate jooksul kujunes Sõprusest tõeline omavaheline sõpruskond, kes omavahel ka perekonniti läbi käis, kõnelemata sellest, et saavutati ka suurt tunnustust ning edu. Kahel korral valiti Sõprus esindama Eesti isetegevuslasi Moskvas, kokku neljal korral astuti üles televisioonis jne. Algusest peale kuni tegevuse lõpetamiseni laulsid ansamblis Haany Rink, Erich Vaarpuu ja Kenno Aunapuu.
Väga edukalt ja pikka aega Asta käe all tegutsenud segakoor Tungal laulis Tallinna laulupidudel ja osales hiljem ka üle-eestilistel pensionäride laulupidudel, kus Asta ühtlasi segakooride üldjuhiks valiti. Südame külge ütleb Asta jäänud olevat ka naisansambli Kellu kui eriti elurõõmsa kollektiivi, ja Vaiatu segaansambliRitsik. “Selles olid noored toredad inimesed ja nii ilusate häältega,” ütleb ta.
Kodulugu, “Meenutus” ja teised
Et koos segakooriga Tungal tekkisid ka kapell ja tantsurühm, algatas Asta Jõgeval aastaid kestnud Kodutare õhtud. Need olid mõnusad koguperepeod, rahvakalendri tähtpäevad vanade kommete, laulude ja tantsudega. Alguse sai kõik Asta Viljandi kultuurikooli lõputööna organiseeritud kolme põlvkonna õhtust “Ma ise ilutegija”.
Asta enda koduloohuvist kasvas välja praegu juba kaheksandat aastat koos käiv väga populaarne kodulooring. Asta giiditegevus aga sai alguse ajast, mil ta juhendas noorte rahvaluuleringi. Nüüd on ta juba aastaid atesteeritud giid, kes tutvustab ekskursioonidele aja- ja kultuuriloolisi paiku. “Ma pole midagi vastu tahtmist teinud. Kõik need asjad on mind ennast väga huvitanud ja ma olen seda tahtnud ka teistega jagada,” ütleb ta.
Seenior-pedagoogide klubi “Meenutus” juhtimise võttis Asta enda hooleks, et endisi õpetajaid, kellest enamik siinsamas Jõgeval oma elutöö teinud ja kellel ääretult palju mälestusi ning kogemusi, ikka mäletataks ja et neil oleks võimalus omavahel suhelda. Selle klubiga ja kodulooringiga ning giiditööga jätkab Asta endiselt. Samuti ootab teda Vaimastvere lauluklubi. “No kuidas ma ei lähe, kui mind oodatakse,” ütleb ta.
iii
VAIKE KÄOSAAR
