(Järg 22. novembril ilmunule)
23. novembril saan kirja kunagiselt koolivennalt Hillar Kullamaalt, kellega koos kahe aasta eest Saadjärve kooli lõpetasime ja kes praegu samuti kroonut teenib.
Tema kirjast selgub, et on kusagil lõuna pool. On oma eluga üsna rahul. Käib sageli kinos ja teatris, ei puuduvat ka naised ja viin.
Hillariga me hiljem enam ei kohtunud. Pärast 7. klassi lõpetamist läks ta Tartu raudteetehnikumi ja suunati pärast selle lõpetamist kuhugi jaamaülemaks. Kukkus raudtee veetornist surnuks.
Novembri lõpus käime kaugel tundras mingisugust laoalust tegemas. Kogu töö tuleb teha peaaegu pimedas, aga valgust annab kuu, mis on kõrgel taevas. Ma ei saa aru, kas kuu üldse loojubki, kogu meie töötamise aja on ta peaaegu seniidis. Ka kellaaega ei tea.
Teel kasarmusse märkan paremal musta taeva taustal hõbedaselt sätendavaid Hibiine, nüüd on ka ilmakaared korraga selged. Astume vaikselt ja väsinult kasarmu poole, lootes vaid söögile ja magamisele. Toit on endiselt vilets, kuid kõlbab ka keedetud tursk ja mõrud kapsad — antaks seda vaid rohkem.
Pärast söömist käib magamaminek komando järgi. Seda me ootamegi, sest enne narile pikali heita ei tohi — siis on kasarmu põranda pesemine kohe hooletu.
Laulda võib eesti keeles
Paar päeva käime veel seda imelikku laoplatsi tegemas, siis saadetakse meid paar kilomeetrit eemale, kus alustatakse soome maja kokkupanekut.
Eesti poisid on heas tujus ja alustavad rivis laulu. Selle võtab üles Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna lõpetanud poiss, kes on kaks meetrit pikk ja kelle jalanumber on 49 või 50. Esialgu ei olnud talle isegi saapaid jalga anda, käis teiste hulgas oma kroomsäärikutega nagu kindral.
Seersandile meeldib, et me ise rivis laulu alustame, aga laul on: “Meil merevood on vabad…” — kõik kolm salmi.
Oleme varemgi eestimeelseid laule laulnud, isegi “Me leegion sammub”. Populaarsed on ka “Sauna taga tiigi ääres” ja “Erika”.
Ega “Elegii darnuju” olegi rivilaul, seda kästakse meil kasarmus jõudehetkel laulda — unistavalt nagu pruudist.
Meie laulame kasarmus hoopis “Lily-Marleeni” eestikeelsete sõnadega.
Selline pidu ei kesta aga kaua. Nagu eespool juba mainisin, on meie hulgas mees, kes valusalt kahetseb, et on pooleldi eestlane. Tema kaebabki politrukile ja sellest peale on eestikeelsetel rivilauludel lõpp. Isegi “Õrna ööbikut” ei tohi enam laulda, hakatakse õpetama nõukogude rivilaule.
Politrukiks on meil noor leitnant, kes kaugõppe korras mingis Moskva sõja-akadeemias õpib. Ta õpetab meile õhtuti õigeid rivilaule ja harib meid ka poliitiliselt, jutustades meile nõukogude komsomoli kangelastegudest, näiteks Baikali-Amuuri raudtee ehitamisest.
Stalini korraldusel tulid esimesed asukad 1932. aastal. Pooled esimesest 900-st ei elanud talve üle. Ellujäänud rajasid Amuuri kallastele taigasse puulinnakese. See nimetati Komsomolskiks. Ka meie pidavat olema samasugused ehitajad, rajame linnu ja lennuvälju suure kodumaa kaitseks suure Stalini kutsel.
Isa range rezhiimiga laagris
15. detsembril 1952 saan emalt kirja. Ta kirjutab, et isa on saadetud Novosibirskisse ja sealt edasi Taišeti range rezhiimiga laagrisse. Sealt saab saata vaid ühe kirja aastas. Ka pakki saab saata vaid vangla loaga. Rezhiimilaagrid on surmalaagrid, seal kaua vastu ei pea.
Iga päev valmib meil üks soome maja.
Suursuguste Hibiinide põues töötavad aga vangid, kes toovad välja niklit. Meile kipub külge Vana Hall. Aeg-ajalt tabad end arvestamas, mitu päeva kuluks siit jala koju minekuks või kas on võimalik põgeneda piki raudteed astudes. Heietatakse ka mõtted Rootsi või Norrasse põgeneda.
(Järgneb)
