?Ametnikkond on igas riigis niisama oluline nagu hammasrattad kellavärgis,? ütles president Lennart Meri kümme aastat tagasi. ?Kuid kella me ei muretse ometi hammasrataste pärast, vaid selleks, et õiget aega teada, et oma aega õigesti hinnata. Eesti on väike ja võib-olla siin peitubki meie eelis. Las väike ja koostöömeelne Eesti saab nii Idale kui Läänele eeskujuks, kuidas üks väike rahvas suudab oma unistuse täide viia.?
Eesti pikaajalised eesmärgid on rahvuse säilimine, riigi julgeolek ning inimeste heaolu kasv. Nende saavutamiseks on kindlasti vaja häid ametnikke. Aga mida see täpsemalt tähendab?
Väärtused paistavad silmadestEsiteks peame teadlikult otsima ja hoidma Eesti riigi tippteenistujaid ? neid, kelle otsustest sõltub riigi tulevik. Ei piisa, kui tippametnik on kitsalt ühe valdkonna asjatundja või ühe asutuse eestseisja. Ta peab oma töös lähtuma avalikust huvist ning kandma ja arendama riigi tulevikuvisiooni, olema uuendusmeelne ja eestvedav, otsustus- ja vastutusvõimeline. Loome Eestis ühtehoidva ja hea valitsemiskultuuriga tippteenistuse, kes kiirgab seda vaimsust tervele ametnikkonnale.
Teiseks peame avalikus teenistuses seadma lisaks klassikalistele sihtidele ? tagada pühendunud, professionaalsed ja usaldusväärsed ametnikud ? eesmärgiks ka uuendusmeelsuse. Ametnike loov lähenemine uutele väljakutsetele ning ainulaadsete lahenduste pakkumine elanike paremaks teenindamiseks aitab kaasa riigi konkurentsivõime kasvule.
Kolmandaks peame muutma riigi sama ahvatlevaks tööandjaks, kui seda on erasektori tööandjad või rahvusvahelised organisatsioonid. Tänasel kuumenenud tööjõuturul ei vali enam tööandja töötajat, vaid vastupidi. Riigi kui tööandja pakkumine senistele ja uutele ametnikele peab olema selge, õiglane ja innustav. Selles peavad kajastuma avaliku teenistuse väärtused, arusaadavad tasustamispõhimõtted, arengu- ja karjäärivõimalused.
Neljandaks ? avalik teenistus peab peegeldama ühiskonda tervikuna, olles avatud ja salliv kõigi nende suhtes, kes vastavad teenistusse astumiseks seatud nõuetele. Ametnikuks on oodatud kandideerima erinevatest rahvustest Eesti kodanikud, teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud, erineva maailmavaate ja usutunnistusega ning erivajadustega inimesed.
Häbeneda ei ole midagiEesti ametnike tänases töökultuuris on sadestunud nii preisi, tsaari, vabariigi kui ka nõukogude aja väärtusi ja traditsioone. Osalt ehk seetõttu ei nähta meil ametnikku samasuguse klassikalise ja väärika ameti pidajana nagu arsti, advokaati või õpetajat.
Uuringud näitavad, et ametnike usaldus- ja teenistussuhe riigiga vajab parandamist. 67 protsenti Eesti elanikest leiab, et ametnikud on asjatundlikud, tegutsevad professionaalselt ja tulemuslikult. 60 protsenti elanikest kinnitab, et ametnikud on usaldusväärsed, tegutsevad ausalt, erapooletult ja läbipaistvalt. Ametnikud aga häbenevad valjusti öelda, et töötavad justiitsministeeriumis, keskkonnainspektsioonis või riigikontrollis. Pigem ütlevad, et on juristid, looduskaitsjad või audiitorid. Ja loodavad, et pääsevad retoorilisest tõdemusest: ?Tean-tean, see pruuni ülikonna ja lääpas kingadega ja võtab altkäemaksu.?
Uuring kinnitab ka, et Eesti avalikus sektoris töötavad inimesed on rohkem pühendunud kui erasektori töötajad. Seega eelkirjeldatud eelarvamus ei pea siiski paika.
Kui palju on ametnikke?
Täna on Eestis umbes 23 500 riigi- ja 4 500 kohaliku omavalitsuse ametnikku. Suurimateks ametiasutusteks on politseiamet ning maksu- ja tolliamet, kus eelmise aasta 31. detsembril oli teenistuses vastavalt 4562 ja 2208 ametnikku. Kõige väiksem riigiasutus on kümne ametnikuga energiaturu inspektsioon. Valdu ja linnu oli 2005. aasta lõpus 227, kohalike valimiste eelse ajaga võrreldes 14 võrra vähem. Üle tuhande ametniku töötab Tallinna linnavalitsuses, väikestes valdades on ametnikke vaid neli-viis.
Võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega on Eestis riigiametnike suhtarv madal. Eestis on keskmiselt 1,7 riigiametnikku 100 elaniku kohta. Ligilähedaselt sarnane suhtarv on Lätis, Iirimaal, Luksemburgis ja Belgias. Alla 1,5 riigiametniku 100 elaniku kohta on näiteks Poolas, Leedus ja T?ehhi Vabariigis. 2?5 riigiametnikku 100 elaniku kohta on aga Sloveenias, Soomes, Saksamaal, Prantsusmaal, Portugalis, Küprosel, Austrias ja Kreekas.
Koostöö on hädavajalikVäikeses ühiskonnas on võimalik jõuda iga inimeseni, et teada saada tema vajadus avaliku teenuse järele ning tema ootustele vastavat avalikku teenust parimal moel pakkuda. Selleks on vaja vaid head tahet ja senisest paremat koostööd nii riigi ja kodaniku kui ka ametiasutuste eneste vahel.
Eesti avalik teenistus on kujunevate hoiakutega ja puhuti oma eesmärkides ja tegudes ebakindel nagu inimeselapski kümne aasta vanuses. Siiski pole õige öelda, et riigi ja kohalike omavalitsuste teenistuses olevad inimesed on alles äsja oma ametnikuteekonda alustanud. Olen näiteks minagi neljandat põlve ametnik.
Kuidas sündis avalik teenistus?
Ametniku ja riigi suhet reguleerib 1996. aastal jõustunud avaliku teenistuse seadus. 1992. aastal koostatud põhiseadusest tulenevate seaduste eelnõude väljatöötamise plaanis seisis, et sama aasta sügiseks peab valmima riigiteenistuse seadus. Seaduse eelnõu jõudis valitsuse istungile siiski alles 1994. aastal ja umbes aasta hiljem sai see heakskiidu Riigikogus.
Seega sündis tänane avalik teenistus ajal, kui reformimist vajas praktiliselt kogu riigijuhtimine. Olukorda iseloomustab hästi ERSP, Isamaa ja Mõõdukate koalitsioonilepe sügisest 1992, kus valitsuse peamise eesmärgina määratletakse Eesti läbi talve viimine ? toidu ja sooja tagamine ?, ning samal ajal põhimõtteliste ümberkorralduste alustamine.
Riigikogu otsustas, et avaliku teenistuse seaduse jõustumisel 1. jaanuaril 1996 saavad ilma sisulise hindamise või üleminekuperioodita avalikeks teenistujateks kõik, kellel eelmisel päeval oli kehtiv tööleping riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusega. Ainsaks ?ametnikutestiks? oli süüme- ja ametivande andmine.
Sõltumata sellest, kas lähiajal õnnestub jõuda avaliku teenistuse arengut puudutavale poliitilisele üksmeelele, on oluline jätkuvalt tugevdada ametnikkonnasisest ja rahvusvahelist koostööd. Meie avalik teenistus on toiminud ja arenenud mitte tänu regulatsioonidele, vaid tänu Eesti ametnike juhtimisvõimekuse, teadmiste ja kogemuste kasvule.
Airi Alakivi, Riigikantselei avaliku teenistuse osakonna juhataja
