Esmapilgul paistab seega kõik hästi olevat ja nii võimegi küsida: kas Eesti liigub õiges suunas, kas vajame suuri muutusi ning uusi radikaalseid reforme?
Lühike vastus on ? jah ja ei. Teoksil olevaid ülesandeid on küll, reformimist reformimise pärast ning uusi ?okiteraapiaid pole vaja. Imede ootamine pole eestlasele omane.
Keskkond, koolid, haiglad, teed kiiresti korda
Euroopa Liiduga liitumise lepingust tulenevalt on meil paljudes valdkondades suuri ja tähtajalisi kohustusi. Need on mõistagi Eesti inimeste huvides, aitamaks kõigi elujärge paremaks, samal ajal meie loodust hoides. Meil on käsil palju suuri ettevõtmisi, näiteks hiiglaslike mahtudega keskkonnaprogrammid linnadele ja asulatele kvaliteetse joogivee tagamiseks, heitvete puhastamiseks ja jäätmemajanduse korrastamiseks. Samasugustes mastaapides, kümnete miljardite kroonide eest ehitame ja parandame magistraalteid. Veel tähtsamateks protsessideks on koolivõrgu ja seal õpetatava uuendamine, tagamaks hea hariduse kättesaadavust kõikjal ja kõigile, samuti korraliku arstiabi tagamine nii suurtes keskustes kui kaugetes metsakülades, kohalike teede ja tänavate kordategemine. Igale inimesele on oluline see, kuidas aetakse asju ja edendatakse igapäevaelu just tema kodukohas ? kohaliku omavalitsuse eestvõttel.
Niisiis, revolutsiooniline rabelemine ei aita. Riik on juba võtnud ja võtmas senisest suuremat vastutust üldise, kõiki puudutava arengu eest. Peame kiiresti, kuid mõistlikult ja läbikaalutult otsustama-paigutama Eesti oma ja meile ELi eelarvest eraldatavad hädavajalikud kümned miljardid kroonid. Siin avitab keskvõimu tihedaim koostöö kohalike omavalitsustega ja võimalikult lai erinevate valdkondade asjatundjate kaasamine otsustustesse. Opositsiooni tihti sulepeast väljaimetavad probleemid ja hädaldamine uute äkkideede puudumise üle on küll mõistetav, kuid siiski vähe põhjendatud.
Saagem ?okiteraapia järelmitest üle
Taasiseseisvunud Eesti on tänase olukorrani jõudnud kiirete muutuste kaudu. Meie väike ühiskond on tahtnud ja suutnud kähku uueneda, kiiremini kui paljud meist suuremad endise sotsleeri ahistuses elanud rahvad. Pole ju keegi teine üheski demokraatlikus riigis pidanud võimalikuks lasta sel määral vohada vabadusel, ühtlasi aga ka tugevama õigusel. Meil seda Mart Laari juhtimisel tehti ja maailmas globaalset, riikideülest võimu ihaldavale ning üha enam võtvale finantskapitalile on Eesti olnud hea katselabor. Iseasi, kas ja kuivõrd on selle üle põhjust rõõmustada. Siiani on selgusetu, kas see juhtus Laari lapsemeelsest teadmatusest ja tahtmatusest või teadlikust tegutsemisest. Laari valitsuste sammud algusaja pankade likviidsuse likvideerimise katsetest kuni Eesti raudtee äpardunud mahaparseldamiseni viisid tema mõlema valitsuse kukkumiseni.
?okiteraapia hinnaks on olnud ülisoodne investeerimiskeskkond ja teenimisvõimalused väliskapitalile, seejuures, tõsi, ka Eesti majanduse kasv. Teisalt on just sealt pärit meie ühiskonna tulude põhjendamatult suur kihistumine, mitmete majandusharude ülevõtmine välisomanike poolt, paljude rahulolematus oma riigiga, kindlasti aga ka meie sündivuse katastroofiline vähenemine ja paljude noorte võimekate inimeste lahkumine Eestist. Laari valitsuste reformidel on olnud põhjendamatult kõrge sotsiaalne hind.
Suurem osa ühiskonnast on pidanud seda hinda palehigis maksma. Alles viimaste aastate suured sammud on muutnud riiki tasakaalustatumaks. Ainult parandamatule pessimistile võib see märkamatuks jääda. Tugevasti on paranenud lastega perede ja eakate olukord. Vahed pealinna ja kaugemate valdade arenguvõimalustes vähenevad. Elukeskkonna ja meelepärase töö leidmise võimaluste ühtlustumine toob kasu kogu ühiskonnale.
JAANUS MÄNNIK
Riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni esimees
