Tegelikult on kalmistud alati olnud suuresti ümbritseva elu peeglid, kust üsna ilmekalt võib näha inimeste ja ühiskonna kultuuritaset, ellusuhtumist ning väärtushinnanguidki.
Omal ajal tähendasid kalmistupühad ühtlasi sugulaste ja perede kokkusaamisi. Kui ikka noor mees oma pruudi surnuaiapühale kaasa kutsus, pidi see tähendama, et tal on tüdrukuga tõsised plaanid. Igaühega juba sinna ei mindud. Üpris loomulik oli, et lapsed juba maast-madalast kalmistule kaasa võeti. Vahepealsed aastad on kalmistupühade tähendust muutnud ja mõnetise jälje maha jätnud. Hea vähemalt, et on jällegi üks ja suur päris-kalmistupüha, mitte nii, et üks avalikult ilmalik ja teine vaikselt kiriklik.
Kalmistu eluavaldused
Tugevamaid peresid ja suguvõsasid ning kindlaid väärtushinnanguid ei suuda ilmselt ka aeg muuta. Eks kalmistutelgi võib seda vahel selgelt näha. Hingeharidus ja sisemine kultuur avalduvad ju selgemini just näiliselt väikestes asjades. Kellel ikka on väikesest peale kujunenud harjumus kalmistul ja lähedaste haudadel käia, see tunneb ehk ka paremini aegade sidet ja oma juuri ning aukartust elu ees. Talle pole enamasti vaja selgitada, et kalmistu on teistsugune paik, et seal ei käratseta, ei lõhuta ega tegutseta hoolimatult. Nii võibki öelda, et kalmistutel avaldub elu vahest enam ja suuremas tähenduses kui päriselus.
Ilmselt võivad kõike seda kinnitada ka inimesed, kes peaaegu kõik oma päevad kalmistutel veedavadki ? kalmistuvahid. Jõgeva läheduse ühel suurimal, Laiuse kalmistul on seda ametit kaks aastat pidanud Vello Sarapuu. Ta leiab, et kui inimene austab kalmistut, siis austab ta ka elu. “Viimasel ajal on inimeste suhtumine siiski juba muutuma hakanud,” tunnistab ta. Aga eks inimesed on erinevad. Mõni kuhjab näiteks oma platsi koristades prahi naaberplatsile või pillub tagantkätt lihtsalt aia või metsa äärde. Suhtumist näitab ju seegi. Siimusti kauaaegne kalmistuvaht Endel Kaasik on ikka ja jälle avastanud, et kalmistu prügikastidesse toovad mõned inimesed koguni suurel hulgal koduprügi. Meeldetuletuseks sai siltki üles pandud, ei aidanud seegi. “Tööriistad kaovad tihtilugu ära. Mõni võtab neid kui isiklikke, neid pannakse ka põõsastesse hoiule, et pärast hea ligidalt võtta,” teab Endel Kaasik öelda. Aga tal on tuua ka ilusaid näiteid. “Vahel on keegi viinud vana liiva teeaukude täiteks. Ants Lill on näiteks omal algatusel niitnud muru haudade vahelt ja ühishaua juurest,” räägib ta.
Kalmistute suuremad mured
Jõgeva vallavalitsuse keskkonnaspetsialist Vello Lukk, kes vallas kalmistute probleemidega tegeleb, on kindel, et kalmistud peavad olema valla visiitkaardiks. Probleeme nende hooldamisega on aga hulganisti ning asi visiitkaardist kui sellisest paraku üpris kaugel. Nii Siimusti kui ka Laiuse kalmistul on praegu käsil kaardistamine ja andmebaasi korrastamine. Selle käigus saavad platsid nummerdatud, tehakse kindlaks, kellele mingi plats kuulub, kes sinna maetud jne. See annaks võimaluse hakata tulevikus rakendama platside hooldamise teenust. “Niisugune asi oleks väga vajalik. Osa inimesi, kes elavad kaugemal, ei jõua tõepoolest oma lähedaste platse ise hooldamas käia. Enne on aga vaja seadused, hinnakirjad jms paika panna,” leiab Vello Sarapuu.
Murettekitav ja ka suuri kulutusi nõudev on olnud kuivanud puude mahavõtmine mõlemal kalmistul. Laiusel on praegu ära märgitud 140 – 150 niisugust puud. “See on mitme otsaga asi. Masinatega juurde ei mahu. Vastutus on ju ka platside omanike ees, et midagi rikutud ei saaks. Ega muudmoodi enamasti saagi kui ladvast jupphaaval saagima hakata. Aga selleks läheb vaja umbes kolme meest ja masinaid ning siis võib arvata, kui palju ühe puu mahavõtmine raha ja aega võtab,” räägib Vello Sarapuu.
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab küsimusi tekitama prahivedu. Selle Torma prügilasse vedamine pole ilmselt tulevikus enam otstarbekas. Laiusel on püütud osa prahti ka põletada, aga ka see pole lahendus. “Hea veel, et mul on enda käsutuses auto. Prügikastid saavad väga ruttu täis. Olen ikka kord nädalas neid tühjendanud. Kui peaks veel autot tellima ja ootama, tekiksid vist kastide kõrvale ja aiaäärtesse väga kiiresti prügimäed, sest kuhu juba üks paneb, sinna lisab teine juurde. Tulevikus tuleks ilmselt mõelda ladustamispaikade peale või leida mingi muu lahendus,” räägib Vello Sarapuu.
Viimatisel muinsuskaitsekuul oli Eestis eriline tähelepanu suunatud just kalmistukultuurile. Alustuseks hea vähemalt seegi, kuigi tundub, et ainuüksi tähelepanust ei piisa. Raha ja tööjõudu oleks hädasti juurde vaja, sest paikkonna üldist kultuuri näitavad korrastatud randade ja muude objektide kõrval päris kindlasti ka korras kalmistud.
VAIKE KÄOSAAR
