Nii ka seekord: käigu pealt sai kokku lepitud päev ja kellaeg ? ning tema näitus leidiski oma koha juba koduseks saanud raamatukoguseintel.
Seekordne väljapanek sai üles pandud linna päevade ajaks ning see märgib kolme olulist tähtpäeva Jõgeva linna elus: sel aastal oleks 45-aastaseks saanud Alo Mattiisen, novembris täitub 100 aastat Betti Alveri sünnist ning linna ühest tekkepõhjusest ? raudtee rajamisest ? möödub 130 aastat. Teadmisega meile olulistest asjadest tunnetame oma seost ümbritseva maailmaga ja tajume end pisut väärikamana. Ja neist olulistest asjadest kõnelevad fotod on näitusel ka tunduvalt suuremad kui ülejäänud. Suurem on ka kopterilt tehtud foto, mis võimaldab meil linna pilvepiirilt vaadata.
Kuidas tegid?
Suureformaadilised tööd ongi Juhani jaoks seekord omaette proovikiviks olnud. Asju suurelt kujutades on nende teravus ja selgus saanud väga hästi edasi antud. Teised fotograafid on juba Juhanilt pärimaski käinud, et “kuidas tegid?”. Ega väga lihtne see tegemine polnudki: mängida tuli nii pikslite arvu kui ka kontrastiga.
Erilist põnevust on pakkunud Alo Mattiiseni teemaline fotokompositsioon. Fotod on pärit Alo ema kogust ning neist pani Juhan kokku kolm erinevat kompositsioonivarianti. Ema soovitusel valiti välja see üks ja sobivaim, mis nüüd ka raamatukogu seinal rippumas.
Näitusepildid on tehtud viimase kümne aasta jooksul. Mõni kena loodusvõte Betti Alveri pildi kõrval toetab meie poetessi tema rahus, tarkuses ja imet tabavas selguses. Alo pildi kõrval on mõned võtted ühisolemisest ja esinemislustist, ent ka midagi, mis meie kodulinlase meeltes ja keeles ? Laiuse linnuse varemed. Veel võib näha paari kena aktifotot ehk paari kena hetke noorte naiste elust. Aktifoto nõuab Juhani sõnul pikemat ettevalmistust ? et modell ei oleks krampis ega võõrastaks pildistajat.
Usaldusväärne mustvalge
Aktifotod on ainsad must-valged fotod näitusel. Juhani sõnul ongi must-valge foto ainus, millele kindel saab olla. CDle salvestatud digitaalpildi värvid kipuvad seevastu aja jooksul tuhmuma, mistõttu neid tuleb iga viie aasta tagant ümber salvestada. Samuti on ka muusikaga: vanad head vinüülplaadid on tänini säilitanud suurema osa oma esialgsest kvaliteedist, tänapäevaste helikandjate peale ei saa aga sugugi nii kindel olla.
Juhanil on vaatamata pidevale tõttamisele ikka aega juttu puhuda, süveneda, oma kogemusi ja rõõme teistega jagada. Samamoodi on võimalik ka tema töödest palju enam leida, kui võtta nende vaatamiseks aega. Siis jõuavad meieni Juhani tabatud detailid: hommikuse hahetuse pehme valgus, vaevumärgatav naeruvine suunurgas, vihmapisarad aknaklaasil, lootus, ootus, usk ja tervikut ühendav soojus.
Näitusematerjali kogumine ja ettevalmistamine võtab alati rohkem aega, kui seda igapäevaleiva teenimise kõrvalt järele jääb, kuid Juhani jaoks on see ometi oluline olnud ja nii kuulubki ta nende väheste pühendunute hulka, kes Jõgeval ikka ja jälle millegi rõõmustavaga välja tuleb. Ja selle eest võib vaid tänulik olla.
HELI JÄRV,
Jõgeva Linnaraamatukogu bibliograaf
