President Toomas Hendrik Ilves peaks kutsuma valitsust ja Riigikogu, erinevaid poliitilisi jõude, majandus- ja sotsiaalteadlasi, kodanikeesindusi koostööle, et otsida ühiselt lahendusi riigi arengut takistavatele ja selle elanike käekäiku halvendavatele probleemidele.
Ennekõike pani mind sellele mõtlema võimul olevate poliitikute eirav suhtumine teadlaste seisukohtadesse ja prognoosidesse. Teadlased on väitnud, et pikaajaline majanduskasv ei saa jätkuda, ilma et sotsiaalpool järele ei tule. Need kaks näiliselt eraldi valdkonda kuuluvad kokku ja vajavad ka terviklikku käsitlemist.
Ometi tundub, et valitsusele eesotsas peaministriga jääb Eestis reaalselt toimuv kaugeks ja arusaamatuks. Opositsiooni esindajate arupärimistele vastatakse formaalselt, Riigikogu infotundide dialoogide asemel on meil tihti monoloogid. Vastuolud ei valitse ainult koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Neid leidub rohkesti ka koalitsioonierakondade vahel. Miks muidu pakuvad partnerid justkui luik, haug ja vähk üksteise võidu oma populistlikke tulevikunägemusi finantskiirist välja tulemiseks.
Mitmed valitsuse plaanitsetud seadusemuudatused halvendavad inimeste sotsiaalset turvatunnet ja igapäevast heaolu. Kavatsused tõsta aktsiise, riigilõive või käibemaksu aga kahandavad maksumaksja rahakotti.
Koalitsiooni viimase aja seadusandlikud algatused on süsteemselt suunatud ühiskonna sotsiaalse sidususe lõhkumisele. Otsesed maksud moodustavad eelarves väiksema osa kui tarbimismaksud. Vaid vähesed saavad madalatest maksudest jõukamaks, enamiku inimeste elatustasemele annavad maksusüsteemi muudatused tõsise tagasilöögi. Suur osa elanikkonnast, kellel on liisingud, eluaseme- või õppelaenud kukil või kes töötavad alampalgaga, kulutavad ära peaaegu kõik, mis teenivad.
Üksikisiku tulumaksu vähendamist ja ettevõtte tulumaksu kaotamist on reklaamitud kui võluvitsa, mis viib meid viieteistkümne aastaga Euroopa viie kõige rikkama riigi hulka. Kuid tegelikult on sellise “võluvitsa” kasutamise tagajärjeks õhuke ja vaene riik, millest üha enam inimesi lahkub, et mujalt tööd otsida. Lahkujaid on erinevatel andmetel ligikaudu 15 000–20 000. Iga päev lisandub üha uusi ja uusi teateid suurtest koondamistest. Paljudel pole veel teada, kas nad tuleval aastal saavad oma tööd jätkata või koondatakse. Teadmatus, töö ja sissetulekute kaotuse hirm süvenevad ja laienevad.
Jõulud, see ootuste aeg, on varsti käes, kuid õhkkond on täis depressiivseid pingeid. On karta, et sellises olukorras suureneb kuritegevus, võivad sageneda vargused, röövimised ja ka enesetapud. Seetõttu tuleb sel perioodil inimeste vastu üles näidata erilist hoolivust, hoolitsust, mis eeldab riigijuhtidelt rasket vaimset tööd. Kui määrusi vastu võtta, seadusi teha, eelarvet mingis suunas muuta, siis on vaja teada, kuidas need protsessid mõjutavad erinevaid ühiskonnagruppe, ettevõtjaid, keskkonda. Peame mõistma, kas tehtavad otsused vastavad meie inimeste vajadustele ja ootustele ning põhiseaduses sätestatud sotsiaalriigi mudelile.
Erinevate osapoolte laialdane koostöö tuleks saavutada veel enne riigieelarve vastuvõtmist. Eelarve määrab ära riigi elujõu ja jätkusuutlikkuse. Kui meil praegu ei sünni plaani, mis aitaks Eesti riigi finantskriisist välja tuua, siis võib olukord muutuda juhtimatuks. Rahvas on valinud oma esindajad Riigikogusse, koalitsioon on paika pannud valitsuse.
Nüüd ootame presidendilt, et ta näitaks üles initsiatiivi ning tooks erinevad poliitilised jõud, eksperdid, majandusteadlased, kodanikeühendused ühise laua taha, sest karta on, et riigis stabiilsuse ning elanikkonnas lootuse säilitamiseks ainuüksi koalitsioonipoliitikute tegutsemisest enam ei piisa.
MAI TREIAL, Riigikogu liige, Rahvaliit
