Giidi juhtimisel alustati tutvumiskäiku selliselt, nagu kulges ?rongaks” kutsutud tapiautoga vanglasse toodud vahialuste teekond. Selgus, et Patarei vangla kujutas endast võrdlemisi keerulist süsteemi, kus konvoi saatel kiiresti liikudes oli vangil üsna keeruline aru saada, kuhu teda viiakse, milleks on üks või teine ruum mõeldud.
Kuigi omavalitsustöötaja Jaan Järv, ettevõtja Rein Mõts, vaimulik Valdo Reimann, arst Kalle Piiskoppel ja juhtiv haridustöötaja Sulev Schasmin ja teisedki LC Jõgeva liikmed on karastatud hingega ja elu näinud mehed, tekitas vanglakeskkond neiski piisava vapustuse. ?Eeluurimiseks Patareisse toodud vangid elasid ruumides, mis olid ette nähtud umbes 40 kinnipeetavale, tegelikult hoiti seal aga 70-80 vangi, kes magasid naridel. Niisuguses ruumis valitses tugev hapnikupuudus, mis hingamise tõeliselt raskeks tegi. Kõige masendavama mulje jättis aga vangla käimla. Selle sürrealistliku objekti kohta eestikeelseid sõnu justkui ei leiagi,” rääkis Kalle Piiskoppel.
Vaadati üle ka kartserid, kuhu suleti distsipliini rikkunud vangid. Ekskursioonijuht rääkis, et esimestel päevadel anti kartseris toiduks vaid vett ja leiba, igal kolmandal päeval kausike suppi ja sooja vett. Umbsetes kartserites ei pidanud paljude tervis vastu. Sageli haigestuti tuberkuloosi. Mõnegi vangi elupäevad lõppesidki kartseris ja kui see juhtus, polnud vanglaametnikud veel kindlad, kas ta ikka tõesti surnud on. Mõni võis ju letaalset seisundit teeselda. Kontrollimiseks löödi sellistele inimesele vasaraga vastu pead ja igaks juhuks purustati nende kolbad. Samade vasaratega kontrolliti hommikuti, kas kõik trellid terved on ja ega seintesse pole mõrasid tekitatud. Tingimustes, milles Patareis vange hoiti, osutus põgenemine peaaegu võimatuks. Giid tõi siiski näite ühe vangi põgenemiskatsest. Vangil oli õnnestunud jõuda katusele, kus valvurid tema tee vabadusse igaveseks peatasid.
?Patarei vangla ja vangla Leningradis olid Nõukogude võimu aastatel kaks kohta Balti liiduvabariikides ja Venemaa lääneosas, kus viidi täide surmaotsuseid. Kuulsime giidilt ka selle protseduuri üksikasjadest. Surmamõistetule loeti veelkord ette kohtuotsus, siis seoti talle pähe kott ja lükati hukkamisruumi, kus maas oli puitplankudest rest, pandi vang sinna pikali ja lasti kuul kuklasse. Muide, surmaotsuse täideviimise toad olid vist ainsad vanglaruumid, kus olid olemas ventilatsiooniseadmed püssirohusuitsu väljaimemiseks. Sees oli ka veevärk, millega veri põrandalt ära pesti,” rääkis muljeid Kalle Piiskoppel.
Taasiseseisvunud Eesti ajal hoiti Patarei vanglas ka eluks ajaks kinni mõistetuid. ?Lõvid? käisid ka nende tubades, kus olid olemas teler või lihtsam arvuti, et üksluised ja sünged päevad veidigi meeleolukamalt mööduksid.
?Patarei vanglas hoiti erinevaid inimesi: paadunud kurjategijaid, juhuslikke eksinuid ja neidki, kelle poliitilised vaateid ei sobinud kokku totalitaarse reziimiga. Giid teadis öelda, millises kambris elas mõnigi kunagine vabadusvõitleja ja nüüdne tuntud ühiskonnategelane.
Humaansete meestena tunneme heameelt, et sünguse kants Patarei Vangla on nüüd muuseumiks tehtud. Kaasaegsemad vanglad on mõistagi euroopalikumad. ?Lõviklubi liikmed soovivad aga, et inimesed püüaksid elada nii, et neil ei tuleks kunagi sattuda trellide taha. Heategevusele keskendunud liikumisena püüame selleks ka ühiskonnale oma tagasihoidliku panuse anda,” lausus dr Kalle Piiskoppel.
JAAN LUKAS
