Sülli Reet Vaino kolis koos abikaasa Urmase ja kahe pojaga Palamuse lähedale Eerikverre ligemale kaks aastat tagasi. Tema fotosid on siitkandi rahvas juba näinud – Sülli Reet ja Urmas Vaino ning Anatoli Makarevit?i ühine fotonäitus “Valgus” on olnud üleval olnud Jõgeva kultuurikeskuse galeriis ja Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis ning on nüüdseks jõudnud Tabivere Vaba Aja Keskusse. Maalikunstnikuna on Sülli Reet Vaino siinmail aga alles tundmatu. Ja õigupoolest polnud ta Eerikveres veel suurt maalida jõudnudki: kolimine ja uues kohas enda sisse seadmine võtsid aega ning paari lasteraamatu tekstide-illustratsioonide loomine samuti.
Kentsakas öelda, aga broneeritud näituseaja lähenemine oli üks olulisi tõukeid, mis kunstnikku üle pika aja tõsisemalt maalimisele pühenduma sundis. Esimene nädal läinud ta enda sõnul tühja, sest mõte jooksis ummikteedele, teisel nädalal aga hakkasid ridamisi tulema just need pildid, mida ta ammu maalida oli tahtnud.
Kui mõnda näitust võib vaadata ka autorist mitte midagi teades, siis Sülli Reedast võiks tema pilte vaadates siiski midagi teada. Näiteks seda, et ta on illustreerinud, aga ka kirjutanud lasteraamatuid. Ja seda, et talle lähedasteks õpetusteks on budism ja hinduism. Kellele diplomid tähtsad, võib öelda, et Sülli Reet on 1992. aastal lõpetanud Tallinna Kunstiülikooli ehk praeguse Eesti Kunstiakadeemia ja 1983. aastal Villu Tootsi Kirjakunstikooli. Viis aastat tagasi lõi ta Tallinnas kunstistuudio Ganesh, kus õpetas maalimist-joonistamist, sidudes neid erinevate vaimsete õpetustega. Stuudio tegutses kolm aastat.
Viide lasteraamatute illustreerimisele aitab mõista Sülli Reeda maalimisstiili lätteid. Selles on tõepoolest lasteraamatulikku selgust ja stiliseeritust, aga see ei tähenda üldse seda, et see poleks tõsiselt võetav. Head lasteraamatud ongi ju sellised, mida nii teksti kui kujunduse poolest saab tõsiselt võtta ka täiskasvanu.
Jõudu universumist
Ärklisaali sisenedes püüab esimesena pilku suur sinine lõuend, millel kujutatud tähistaeva all seisvat naist. Naise käed on üles sirutatud: ta saaks nagu kogu universumist jõudu ja jagaks seda samas kõigi maa peal olijatega. Suur sinine pilt (allkirjad paneb Sülli Reet oma piltidele ainult siis, kui need ise tema juurde tulevad, aga seekord neid ei tulnud) torkab silma oma teistest erineva koloriidiga ja maalitudki on see teistest tunduvalt varem. Ülejäänud piltidel ? nii suurtel lõuendile kui ka väiksematel vineerile maalitutel ? domineerivad enamasti kollakad-rohekad toonid ning loodusest laenatud, ent sümboli jõuga motiivid, nagu linnud, munad, puud, põõsad, merikarbid. Et ühel pildil jooksevad (või hõljuvad?) ringis kitsekesed, võib olla tingitud sellest, et Vainode koduks oleva Raja talu ümber liikus talvel hulganisti metskitsi.
Kui tavaliselt iseloomustab õlimaali üsna paks värvikiht, siis Sülli Reeda maalid on tükati akvarellilikult läbipaistvad ja mitmekihilised. Eriti puude-põõsaste puhul on jälgitav see, kuidas osa tumedama tooniga välja maalitud lehti esiplaanile tõusevad, osa tuhmimaid tagaplaanile jäävad. Kihiti ongi need pildid Sülli Reeda sõnul maalitud. Kui nähtavaid kihte on ehk kolm-neli, siis vaadates hakkad uskuma, et nende all on veel vähemalt sada kui mitte lõpmatu arv kihte. Just nähtamatu, aga tegelikult siiski eksisteeriva juurde Sülli Reet vaatajat oma maalidega juhatada tahabki.
Vaikne sisemine liikumine
?Me tajume maailmast vaid seda osa, neid võnkeid, mis võnguvad meie meelte sagedusvahemikus,? kirjutab Sülli Reet näituse saatesõnas. ?Teadvuse avardamiseks on iidsetest aegadest saadik kasutatud mitmeid tehnikaid – näiteks meditatsioon, mantrad (pühad silbid), jooga erinevad vormid jm. Need kuuluvad praegugi loomuliku osana budistliku, hinduistliku ja mitme teisegi kultuuri igapäevase elu hulka.
Lääne inimesi on kasvatatud hindama väliseid saavutusi, välist sära. Selle kõrvalt ei leita tavaliselt aega otsida oma tõelist, sisemist Mina. Tihti ei tulda selle pealegi, et see on väärtus, mida tasuks otsida. Väärtus, mille kaudu võib leida rõõmu ja hingerahu. Maailmavaade, väärtushinnangud, isegi mõtted, mida peetakse omaks, on tegelikult suures osas vaid väljastpoolt tulnud mõjutuste tulemus.
Viimaste aastate jooksul on siiski ka läänemaailm hakanud ärkama õpetustele, mis soovitavad suunata pilk sissepoole ja otsida iseendast. Muuta oma mõtlemist, et muutuksid välised tingimused. Tegeledes järjepidevalt vaimsete praktikatega, avardub maailma tajumine. Avarduvad ka arusaamised. Nii välis- kui sisemaailmast. Hakatakse märkama seda, mida varem tähelegi ei pandud ja sedagi, millesse varem ei usutud. Väliste sündmuste taga avaneb maailm oma vaikses, sisemises liikumises.?
Sülli Reeda arvates on Eerikveres maailma vaikset sisemist liikumist lihtsam tajuda kui Tallinnas, kus nende pere varem elas. Segajaid on Eerikveres lihtsalt vähem. Nii et küllap jaksab Sülli Reet uues kodus veel palju maalida ja raamatuidki kirjutada-illustreerida. Senini on tal ilmunud kaks lasteraamatut: ?Sinu väikesed sõbrad? ning ?Lumelõvi ja segadus nahkadega?. Kolmanda raamatu käsikirja ja pildid andis ta kirjastusele üle hiljuti. Raamat, milles on peategelasteks tüdruk ja vaalapoeg, räägib, nagu Palamuse näituse pildidki, maailma tunnetamisest, aga mitte tavapärasel viisil.
Kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaali jäävad Sülli Reet Vaino maalid üles mai lõpuni.
RIINA MÄGI
