Homme järjekordselt Jõgeval algavate üle-eestiliste Betti Alveri luulepäevadega on seotud ka tarbekunstnik-keraamiku haridusega praegune Kiigemetsa kooli kunstiõpetaja Meedi Ümar, kelle valmistatud on tänavustegi luulepäevade pidulikul lõpetamisel üle antavad kaunid meened. Pedagoogitöö kõrval on Meedi Ümar teinud illustratsioone raamatutele, kujundanud valdade vappe jms ja jõudnud esineda Eesti keraamikute aastanäitustel. Senikaua, kui Jõgeval luulepäevi korraldatud, on ka Meedi hilissügised nende vaimus möödunud.</p>
Mõne päeva pärast rändab Sinu kätetöö jälle mitmele poole üle Eesti. Mis tunne on?
Pean justkui igal aastal Betti Alveri sünnipäeva. Umbes samal ajal on ka minu enda sünnipäev. Nii ma siis ütlengi koolis, et ega minul sünnipäev ei ole, hoopis Bettil. Et meened on kogu aeg olnud sama motiiviga, ei tähenda see sugugi, et asi oleks rutiiniks muutunud. Olen teinud seda portselanmaali tehnikas kõik need aastad, samas iga kord erinevalt, eri toorikuid ja erinevaid variante kasutades. Kasvan ise läbi selle. Omamoodi mõnus vaheldus, kuigi tööd on sellega päris palju ja materjali varumise ning ettevalmistustega hakkan harilikult peale juba suvel.
Mitmesuguseid meeneid, illustratsioone ja kujundusi on Sul aastate jooksul tulnud teha teisigi?
Kümme aastat järjest tellis mult Igor Ellisson meeneid motomatkajate tarvis. See oli samuti päris meeldiv koostöö. On tulnud teha vapikujundust Tabivere, Pala ja Kasepää vallale. Raamatule “Jõgeva vald ristteel” ja Jõgevamaa raamatule “Muistsete aegade lood” tegin illustratsioonid.
Kiigemetsa kool tähistab tänavu oma kümnendat aastapäeva. Sinagi oled olnud kooli alguse juures?
Ruumid olid, jah, tühjad, kui alustasin päris nullist. Nii et kümme aastat saab siin minulgi. Pärast kunstiinstituudi lõpetamist tarbekunstnik-keraamikuna 1979. aastal asusin disainerina tööle Siimusti keraamikatööstuses, mis sel ajal kandis nime Tallinna Ehituskeraamika tehase Jõgeva filiaal. Selle järel olin neli aastat vabakutseline keraamik. Koolitöö oli aga suhteliselt erinev valdkond. Niisiis tuli Tartu Ülikoolis ka õpetaja eriala omandada. Praegu on mul vanemõpetaja kutse.
Erikoolis kunstiõpetaja olla pole ilmselt just kerge. Kas kümne aasta jooksul pole tulnud pähe mõtet ametit vahetada?
Nüüd tean, et mujale ma minna ei tahaks. Lastega on tore, nad on väga vahetud ning korra ja distsipliini suhtes on meie koolis asjad ehk pareminigi kui mujal. Ja lapsed vajavad kunstiõpetust. Meie õpilased on saanud ka auhinnalisi kohti üle-eestilistelt näitustelt ja konkurssidelt. Tunnustus teeb muidugi rõõmu nii mulle kui ka lastele.
Nii et oled avastanud õpetajatöö võlud?
Võin öelda küll, et mu töö pakub nii rõõmu kui ka loovust. Õpiraskustega laps vajab erilist tähelepanu ja eduelamust, kui õpetaja annab ta tööle positiivse hinnangu. Mina õpetajana ootan loova töö tulemusena valminud esemest, joonistusest jms uudsust, praktilisust, maitsekust või midagi hoopis vastupidist, näiteks naljakat või koomilist. Eriline rõõm on siis, kui õpilase töö üllatab mind kui vaatajat. Halbade ja kurjade mõtetega laste juurde ei maksa tulla. Kuidas ma saaksingi olla kuri ja sapine, kui tööle tulles tervitavad lapsed rõõmsate hõigetega ja näitavad igapidi oma hoolivust.
Õpetajatöö nõuab teatavasti ka pidevat enesetäiendamist?
Ega teisiti ei saagi. Tuleb eluga ja muutustega kaasas käia. Kasuks on tulnud nii pedagoogilised kui ka eripedagoogilised täiendõppeloengud, ka erialased koolitused, kus olen püüdnud võimalikult palju osaleda. Suhtlemine teiste koolide sama eriala õpetajatega annab samuti igapäevases töös palju juurde. Olen ka Eesti Käsitööõpetajate Seltsi Aita liige, kus igal aastal korraldatakse suvekursusi ja sügiseti käsitöö alaseid konverentse. Aeg-ajalt kohtume ka maakonna ainesektsiooni liikmetega.
Viisteist aastat töötasid pärast kunstiinstituudi lõpetamist õpitud erialal Siimusti keraamikatööstuses kunstniku ja disainerina. Milles see töö seisnes?
Sellel ajal töötas ettevõttes enam kui sada inimest. Siimusti oli ühtlasi Eesti suurim õõnesvormide tootja. Minul tuli luua ja toodangusse juurutada uusi mudeleid, ette valmistada näidiseid messidel ja laatadel näitamiseks. Turundus oli riiklikult reguleeritud, nii et eraldi ekspordiartikleid realiseeriti välisriikides. Kõige kaugemad punktid, kuhu oli tarvis näidiseid organiseerida, olid Venetsueela, Kanada, Türgi, rääkimata Soomest ja Rootsist ning kõikidest endistest sotsialismimaadest. Selle aja tööstustoodangu eesmärgid olid vastuvõetav proportsioon, stiilipuhas vorm, ökonoomsus, tehnoloogiale vastavus, madal hind ning väike töömaht.
Sinu välja töötatud tootemudeleid müüakse veel praegugi?
Tuleb välja, et enamik sellel ajal välja töötatud mudeleid on tõepoolest riigikorradki üle elanud. Näiteks sibula- ja küüslaugunõud lähevad endiselt hästi kaubaks. Tootsime seitse erinevat väikevaasi. Vahepeal oli raske leida söögikohta, kus poleks olnud laudadel Siimustis toodetud vaase või salvrätihoidjaid. Mul tekkis sellest lausa küllastus.
Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Keraamikute Liidu liikmena oled osalenud erinevatel näitustel nii Eestis kui ka välismaal. Kas praeguses ametis jätkub aega ka isikliku loominguga tegelemiseks?
Olen ikka üritanud võimalusel vähemasti keraamikute aastanäitusest osa võtta. Kevadel tahaksin osaleda Poolas korraldatud näitusel, kui vähegi aega jääb.
Sinu vanem poeg Artur on samuti lõpetanud kunstiinstituudi ja ilmselt pole kahtlust, et huvi on alguse saanud kodust?
Ju siis. Ta oli esimeses lennus, kes võeti õppima muinsuskaitset ja restaureerimist. Töötab praegu Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna peaspetsialistina, kuhu ta pääses läbi tiheda konkursisõela. Tundub, et see amet talle sobib. Ta tegeleb ka restauraatorina. Töö ja hobi koos.
iii
VAIKE KÄOSAAR
