Plaanimajanduse ajal töötasite erinevates paikades: Puurmanis, Jõgeval ja Voorel. Kuivõrd unistasite juba siis võimalusest töötada iseseisvalt, olla tööandja iseendale?
?Sellised mõtted tekkisid, kui Eesti taasiseseisvus. Kavatsesin Voorel ära osta majandi kondiitritööstuse ruumid ja seadmed. Plaan aga ei õnnestunud. Seejärel kutsuti mind tööle Jõgeva riigimajandile kuulunud Pargi poodi. Kui riigimajand oli pankrotiohtu sattunud, kerkis päevakorda selle kaupluse kondiitriseadmete äraostmine. Paraku leidis see teise omaniku. 1998. aastal avanes aga siiski võimalus osta ära Voorel asunud kondiitritööstuse sisustus. Tööks vajalikud ruumid õnnestus rentida Jõgeva haiglas.
Kust töövahendite ostmiseks vajaliku raha saite?
?Laenu ma ei võtnud. Põhjusel, et kavatsesin juba aastaid iseseisvalt tegutsema hakata, olin selleks raha säästnud. Üldiselt sain kondiitritööstuse seadmed suhteliselt odavalt kätte. Ahi maksis ligi 4000 krooni. Kokku kulus ettevõtluse alustamiseks tookord umbes 20 000 krooni.?
Kuidas üldse iseloomustaksite 20. sajandi lõpu Eesti majanduskliimat füüsilisest isikust ettevõtja vaatevinklist?
?Elu ei tohigi kerge olla. Pagaritöökoja käivitamisele tuli aga kasuks asjaolu, et sain Jõgeva haiglasse ruumid, kus polnud tervisekaitse- ja hügieenieeskirjadega probleeme. Vajalike tunnustuskirjade ja tegevuslubade saamiseks tuli siiski omajagu vaeva näha. Peab ka tunnistama, et mida aeg edasi, seda rohkem on hakatud iseseisvas Eestis igasuguseid makse nõudma. Näiteks peab maksma ka selle eest, et võid kondiitritooteid küpsetada ja müüa. Ühe toiduproovi mikrobioloogilise analüüsi eest, mis tehakse tervisekaitses, tuleb juba maksta 450 krooni. Samuti tõusis kahekordselt sotsiaalmaks.?
Piima- või lihatöötlejad, samuti bensiiniärimehed lepivad sageli müügistrateegias ja hindades omavahel kokku. Kas umbes samalaadset koostööd teevad ka väikeettevõtjatest pagarid?
?Mina isiklikult püüan ikka omamoodi tegutseda. Hoidun näiteks kasutamast stimulaatoreid ja toidulisandeid, mis saiad ja koogid paksus ajavad, kuid maitsetuks jätavad.?
Kas looduslähedasemalt küpsetamiseks peab ka rohkem kulutusi tegema?
?Mõneti tõesti. Näiteks ehtne vahukoor on vahel kallimgi kui kunstvahukoor. Kulutused tervislikuma toidu huvides tasuvad aga ära, sest tänu sellele olen endale püsiva klientuuri saanud.?
Kui sageli ärisaladuste uurimiseks teiste kondiitrite toodangut maitsete?
?Teiste kondiitrite tooteid pole ma ostnud Ega minusuguseid üksiküritajaid polegi kondiitritööstuses kuigi palju. Paljud on oma töökojad kinni pannud, sest kardavad euronõudeid. Mina olen vastu pidanud ja ausalt öeldes konkurentsi ei karda. Tööd on sedavõrd palju, et kohati on tulnud oma ettevõtmist ka koomale tõmmata. Varem küpsetasin näiteks Jõgeva kooliõpilastele saiakesi. Nüüd olen sellest tegevusest loobunud, kusjuures põhjuseks on seegi, et saiakeste kohaleviimiseks on vajalik spetsiaalne transpordivahend.
Mina ei tohi oma autoga saiakesi kohale sõidutada ja samuti kool ei tohi neid ise ära viia.?
Kooliõpilasi teenindate aga teatud ajal eelisjärjekorras?
?See privileeg on lastel suurel vahetunnil. Ma arvan, et kiirel ja pingelisel koolipäeval on lapsed selle eesõiguse ära teeninud. Lapsed on ju meie tulevik, kuigi osa täiskasvanuid nagu ei tahaks sellest aru saada. Mõnedki torisevad, kui koolilapsed nendest järjekorras ette lähevad.?
Missugune on teie hinnapoliitika?
?Ma ei tõsta hindu taevasse. Pean mõttekamaks müüa palju ja mõõdukate hindadega. Nii väldin ka probleemi, et kaup kätte jääb ja vanaks läheb.?
Kuidas tekivad aga ideed erinevate kookide, saiade ja pirukate küpsetamiseks, kas selleks on vaja ka improvisatsiooni ja loomingulisi impulsse?
?Praegu küpsetan päris tavalisi kondiitritooteid. Noorena mõtlesin, et küll teeksin huvitavaid asju, kui iseseisvalt töötaksin. Paraku ei jõua. Nii küpsetan peamiselt seda, mida rohkem ostetakse. Pealegi telliti vanasti erilise väljanägemisega torte ja kooke siiski rohkem, näiteks raamatu- või lillekorvikujulisi.?
Kas lisatööjõudu palgata pole plaanitsenud?
?Seda ma ei tee, sest teiste inimeste tõttu on mul mõndagi kannatada tulnud. Kui ma ei pea kulutama raha töötajate palkadeks ja nende riigimaksude tasumiseks, suudan ennast paremini majandada. Rikkaks ei saa, ära aga elan. Rõõmu tunnen aga sellest, et olen oma tütretütres Kerlis tekitanud kirgliku huvi küpsetamise vastu. Temast saab kindlasti tubli perenaine, võib-olla isegi kutseline kondiiter.?
JAAN LUKAS
